EERIK-NIILES KROSS: Notšnoi pozor
Mida kujutab endast Eestis tegutsev “Öine vahtkond”? Mai lõpul Euroopa Nõukogu parlamentaarsele assambleele saadetud läkituses sihiga “anda vastulöök Eesti rahvusradikaalidele, kes taotlevad Hitleri-vastase koalitsiooni sõjameestele pühendatud mälestusmärgi, pronkssõduri mahavõtmist Tallinnas”, määratles “Öine vahtkond” end “ühiskondliku antifašistliku liikumisena”.
Millelegi vastandumise kaudu määratlevad end tavaliselt äärmuslased, kuigi nad ennast ise kunagi äärmuslasteks ei nimeta. Sageli vastandutakse mõnele väljamõeldud ohule – rahvusvahelisele juutide vandenõule, vabamüürlusele, abordiarstidele, mustanahaliste pealetungile, fašismile Eesti ühiskonnas. Tegelikkusega ei pruugi sellisel ohul palju pistmist olla. Ohu illusiooni on lihtsalt tarvis, et oma totraid seisukohti õigustada. “Öine vahtkond” on lühidalt otsustanud, et idee teisaldada Tõnismäelt pronksmees on fašism. Liikumise põhieesmärk on olla pronksmehe teisaldamise vastu ning seetõttu nimetatakse end “ühiskondlikuks antifasˇistlikuks liikumiseks”.
Äärmusluse põhitunnuseks peetakse enamasti vastandumist ühiskonna üldaktsepteeritavatele eetikastandarditele. Eesti ühiskond on oma valitud seadusandja kaudu mõistnud hukka nii Saksamaa natsionaalsotsialistliku kui ka Nõukogude Liidu kommunistliku režiimi ja nende kuriteod. Neid režiime õigustavad liikumised on äärmuslikud. Üks moodus stalinlikku N Liitu õigustada on pidevalt meenutada iseenesest õiget fakti, et ta võitis fasˇistliku Saksamaa.
Ent stalinismi natsismist paremaks olemise kinnisideele rajas ekpsansionistlik N Liit oma ajalookäsituse lubatavuse ja keelatuse rindejoone. Sellel joonel rüselevad teadlikult või teadmatult ka meie nn antifašistlikud liikumised. Sirbi, vasara ja muude totalitarismisümbolitega vehkimine rahvakogunemistel näitab, et pimedusega lööduid on murettekitavalt palju.
Meie “Öine vahtkond” elab ilmselt samas Moskva poolt kiiratud pimeduses. Ka Hitler saavutas omas ajas laia poolehoiu terava vastandumisega kommunistidele. Just Hitleri antikommunistlikkust rõhutavad paljud tänapäeva neonatsid. “Hitler tegi küll vigu, aga vähemalt oli ta antikommunist,” võiks kõlada tüüpilise neonatsi väide. “Stalin tegi küll vigu, aga vähemalt oli ta antifasˇist,” võiks aga meie neostalinistile kõlada täiesti tasakaalustatud väitena.
Antifašism või neostalinism?
Mõned meie antifašistid ehk täpsemalt neostalinistid ei piirdu aga üksnes Nõukogude okupatsiooni õigustamisega, vaid peavad Stalini juhitud sõjalist ekspansiooni koos selle käigus korda saadetud kuritegudega pühaks ja kangelaslikuks. Kõiki, kes teisiti arvavad, tuleb pidada fasˇistideks. Ka Venemaal kinnistatakse praegu taas ametlikku ajalookäsitust, kus Venemaas tuleb näha eelkõige maailma fasˇismist vabastajat. Eriti Balti riikides, muide. Seda ei tehta vähesest ajalootundmisest, vaid välispoliitlistel põhjustel. Selles suunas tegutseb näiteks Vene föderatsiooni kaitseministeeriumis loodud ja julgeolekunõukogus loomisel olev “Ajaloo väärkäsituste vastumeetmete väljatöötamise töögrupp”.
Stalinism peab Moskva arvates tingimusteta jääma paremaks natsionaalsotsialismist, fasˇismist ja võib-olla isegi lääne liberalismist. Balti riikides nn antifašistlike liikumiste toetamine on ka üks Kremli administratsiooni ametlikke tegevussuundi.
End antifašistideks nimetavate neostalinistidega seoses meenub meile esmalt muidugi Andrei Zarenkovi ja Maardu linnapea Georgi Bõstrovi juhitav nn antifašistlik komitee. Selle maskotid Uno Laht ja Arnold Meri on kuulsaks saanud ise stalinistlikes repressioonides osalemisega – esimene neist tšekistina Eesti vabariigi kaitsjaid jälitades, teine Hiiumaal 1949. a märtsiküüditamise korraldajana. Sellistel meestel on neostalinistidele ilmselt samasugune väärtus nagu isiklikult Kristallöös osalenutel võiks olla neonatsidele. Kaitsepolitsei viimasest aastaraamatust saime teada, et Lahel ja Meril lasti möödunud aastal, Eesti uue iseseisvuse neljateistkümnendal aastal, pidada kihutusloenguid Maardu kooliõpilastele, sealhulgas eesti lastele. Kui meil oleks korralik neonatslik liikumine, võiksid nemad kutsuda Maardusse kogemusi jagama näiteks Saksa okupatsiooni aegse SD kunagise ülema Martin Sandbergeri, kes olevat veel Saksamaal elus.
Olukord on hull, aga mitte lootusetu. Nagu enamiku äärmusliikumiste puhul, on ka neostalinistide seas veendunumaid ja võitlevamaid ning neid, kes lasevad teistel end kaasa kiskuda. Tõenäoliselt arvab suur osa “Öise vahtkonna” liimeid, et nad kaitsevad vene vähemuse huve või sõjas langenute mälestust. Tõenäoliselt ei tea “Öine vahtkond” Eesti ajaloost suurt midagi. Riik võiks neile ehk pakkuda tasuta ajalootunde.
Samas on oluline “Öiselt vahtkonnalt” kattekiht maha kraapida ja vaadata, mis tegelikult välja tuleb. Tuleb välja, et kuigi liikumine nimetab end ühiskondlikuks ja antifasˇistlikuks, oleks õigem nimetus siiski antiühiskondlik ja neostalinistlik. Ja selle originaalnimi on arvatavasti hoopis teine – “Kapten Kolerovi ja leitnant Kondrasˇovi kompanii” (vabandan, kui auastmetega metafoori huvides eksin).
Radikaalsus on seksikas?
Neostalinistidesse tuleb suhtuda samuti, nagu iga õigusriik suhtub äärmusrühmitustesse. Neid ei tohi lasta dialoogi ühiskonna põhivooludega. Nende tegevusele peavad reageerima selleks ette nähtud jõustruktuurid. Äärmuslusega äärmusluse esilekutsumine ongi aga üks neostalinistide või vähemalt nende taustajõudude eesmärke.
Viimane asi, mida Eesti vajab, on sinimustvalgete lippude ja kaigastega varustatud kampade kaklused punalipuliste “Öise vahtkonna” provokaatoritega. Pealegi satuvad vastuaktsioonide korraldajad seaduse silmis stalinistidega samale pulgale. Mida rohkem on Eestis seadusega pahuksis olevaid inimesi, seda suuremat rõõmu tunnevad need, kellele meie riik ja rahvas on endiselt pinnuks silmas.
Mis seal salata, noorte jaoks on radikaalsus seksikas. Radicus ladina keeles tähendab juurt. Olgem siis radikaalsed ses mõttes, et probleeme mõtestades näeme nende juuri. Seda saab teha äärmuslusse kaldumata.
