EERIK-NIILES KROSS: Pakistani paine
Oleks justkui kauge paik ja võõras värk. Ometi on teisiti. Pakistan peaks meile pinget pakkuma üsna mitmel põhjusel. Ja mitte ainult seetõttu, et tegemist on ühe tähtsama Aasia riigiga, millel on sõdurite arvult maailma suuruselt seitsmes sõjavägi ning mis on üks kaheksast tuumariigist.
Pakistan on olnud alates 2003. aastast Iraagi ja eriti Afganistani missiooni kaudu Eesti sõjaline liitlane. Veel olulisem on teadagi, et alates 11. septembrist 2001 on Pakistanist saanud üks USA tähtsamaid toetuspunkte kogu pikalevenivas terrorismivastases sõjas. Kui olukord Pakistanis peaks praegu enam-vähem läänemeelsete jõudude kontrolli alt täiesti väljuma või seal algaks täielik kodusõda, muutuks kogu Lähis-Ida olukord äärmiselt ettearvamatuks.
Pakistani president kindral Pervez Musharraf on juba hoiatanud, et on mures tuumarelva sattumise pärast “kontrollimatute” jõudude kätte. Kuigi paljud Musharrafi kriitikud on selle hoiatuse liigitanud tühja eneseõigustamise kilda, millega Musharraf kaitseb äsja kehtestatud erakorralist seisukorda ja ebademokraatlikke võtteid, millega ta üritab võimu hoida, ei tuleks sellisesse stsenaariumi sugugi kergekäeliselt suhtuda. Tegelikult on säärane oht Pakistanis praegu märksa reaalsem kui näiteks N Liidu territooriumil 1990-ndate algul või tegelikult ükskõik kus mujal tuumariikide ajaloos. Loomulikult võib väita: ka hiinlastel on tuumarelv – kas see ei peaks meis hirmu tekitama? Ent on üks asi, kui tuumarelva kontrollib riik, mis vaatamata oma valitsuse ideoloogiale on rahvusvahelise kogukonna liige ning seotud lepingute ja kohustustega. Hoopis teine asi on tuumarelv kogu maailmaga sõjajalal oleva tunnustamata liikumise käes, nagu Taliban või al-Qaida. Kardetavasti pole selliseks asjaks valmis ei NATO, USA ega isegi Venemaa või Hiina. Sellel taustal tuleb hinnata ka läänemaailma esmapilgul vastuolulist reaktsiooni äsjastele sündmustele Pakistanis. Kuid pöördume hetkeks ajas tagasi.
Mõneti võib väita, et Pakistan on riik, mis on oma koostöö tõttu lääneriikidega nende konfliktides eri vastastega ise kõige rohkem kannatanud. Tõsi, mitte otseselt. Saadud on olulist rahalist abi sõjaväe ülesehitamiseks ja välja on õpetatud mitu põlvkonda luure- ja muidu ohvitsere.
Pärandus koostööst
Ent päranduseks on kaasa saadud suure osa elanikkonna radikaliseerumine ja pöördumine poolterroristlike liikumiste poole. See fenomen algas tegelikult pärast N Liidu rünnakut Afganistanile 1979. aastal. Tollane Pakistani president, 1977. aastal traditsiooniliselt riigipöördega võimule tulnud kindral Zia ul-Haq oli N Liidu Afganistani-okupatsiooni äge vastane. Teataval määral võib siis toimunus näha praeguse paralleeli. Ul-Haq, keda ei saa kuidagi kahtlustada demokraatlikkuses või läänemaailma väärtuste austamises, sai USA oluliseks liitlaseks. Pakistani saabus Afganistanist üle kolme miljoni põgeniku, kelle seast USA ja Pakistani teenistused hakkasid värbama võitlejaid Afganistani tagasi saatmiseks. Põhja-Pakistani rajati Afganistani sisside väljaõppe- ja toetusbaasid. Samal ajal õpetas USA välja Pakistani sõjaväge ja toetas riiki rahaliselt. Ühtaegu kehtis Pakistanis 1981–85 sõjaseisukord ning poliitilised parteid olid keelatud. Praegu on just samad Põhja-Pakistani alad olulised Talibani sisside toetamisel. Seal asuvad ajaoolist traditsiooni järgides Afganistani sõdalaste baasid ning väidetavalt ka al-Qaida juhtimiskeskused. Pakistani valitsusväed on viimastel aastatel pidanud oma territooriumil tõsiseid lahinguid nii Afganistani võitlejate kui ka Pakistani enda radikaliseerunud elanikest koosnevate üksustega. Sisuliselt ei kontrolli keskvalitus praegu üsna mitut Põhja-Pakistani provintsi.
Toetus bin Ladenile
Kui rääkida demokraatiast, on siin tegelikult tegemist üsna mõtlemapaneva dilemmaga. Viimased arvamusküsitlused näitavad, et 47% Pakistani elanikkonnast toetab Osama bin Ladeni tegevust, kusjuures ainult 37% toetab president Musharrafi. Koguni üle 70% pakistanlastest toetab Talibani taotlusi Afganistanis. Muidugi võib väita, et pidevad sõjalised riigipöörded, rahvale arusaamatu koostöö USA-ga ja vähemalt varasemate valitsuste korrumpeerunud tegevus on rahva võõrandanud ning tagajärg on pöördumine islamiradikalismi poole. Kuid kui palju ka demokraatia meile ei meeldiks, tahaks siiski teada, kas vabad valimised riigis, kus need võiks kandideerimise puhul vabalt võita bin Laden, oleks parim lahendus sisepoliitilise kriisi lahendamiseks.
Pakistani näide illustreerib üsna hästi kogu Lähis-Ida olukorda, kus ka USA-le saab üha ilmsemaks, et demokraatia istutamine radikaliseerunud hõimuühiskonda ei pruugi anda soovitud tulemusi. Küüniline on öelda, kuid praegu peaks olema läänemaailma, ka Eesti huvides toetada autokraadist Musharrafi kui siiski enamasti ratsionaalset ja rahvusvahelist õigust silmas pidavat presidenti. USA ametlik liin on küll olnud Musharrafi vaoshoitult kritiseeriv. Praegu viibib Islamabadis USA asevälisminister Negroponte, kes üritab vähemalt pressiteadete järgi veenda Musharrafi taas demokraatia poole liikuma. Ometi on selge, et ei Benazir Bhutto ühelt poolt ega islamiradikaalid teiselt poolt ei suuda praegu Pakistani stabiliseerida. Suur küsimus on, kas Musharraf suudab, sest temagi populaarsus on oluliselt kahanenud ning tõenäoselt kasvab rahulolematus ka armees.
Kuid viimane asi, mida oleks NATO-le või läänemaailmale laiemalt praegu Islamabadis vaja, oleks uus sõjaline riigipööre, mille teostaks radikaalidega kokkulepet otsivad kindralid. Sest kui lääs on korraga konfliktis Iraagis, Afganistanis, Pakis-tanis ja potentsiaalselt Iraanis, hakkab üleilmne julgeolekuolukord juba üsna hirmuäratav välja nägema. Nii et kui võõ-rastav see ka ei tunduks: Eesti peaks praegu Musharrafile pöialt hoidma.
