Kuna ma ise juures ei olnud ja Eesti ametnikud vaikivad kui haud, jääb üle võrrelda Balti peaministrite eelmiste avalduste tekste viimasega. Tavaks on, et peaministrid kohtuvad kord aastas ja teevad alati ka ühisavalduse, kus korratakse üle kolme riigi ühishuvid, võetakse seisukohad meile olulistes julgeoleku-, välis- ja majanduspoliitilistes küsimustes.

2014. aasta detsembris kohtusid Rõivas, tollane Läti peaminister Laimdota Straujuma (Ühtsus) ja tollane Leedu peaminister Algirdas Butkevičius (konservatiiv) Maardus; detsembris 2015 kohtus sama koosseis Vilniuses. Detsembris 2016 kohtusid Eesti uus peaminister Ratas, Läti vahepeal vahtunud peaminister Māris Kučinskis ning Leedus valimised kaotanud, ent veel ametis peaminister Butkevičius Riias.

Tuleb nentida, et põhilised Eesti julgeolekupoliitilised mured on ka 2016. aasta avalduses sees. Aga on tõepoolest mõnes märgilises asjas muutunud. Diplomaatias kasutatkase sageli hillitsetud sõnavalikut ja sõnumit tuleb mõnikord otsida ridade vahelt. Samas on iga sõna oluline. Mõnikord kostab vaikimine märksa kaugemale kui ütlemine. Just viimasega tundub meil olevat siin põhiliselt tegemist.

Soovimata peaministrite üsna pikki ja suures osas enesestmõistetavaid avaldusi üle korrata (soovijad leiavad täistekstid üsna hõlpsasti internetist), vaatame kolme valdkonda, kus Eesti välispoliitika selgejoonelisus on praegusel ajal meile kõige tähtsam.

Esiteks, Vene agressioon Ukraina vastu, teiseks rahvusvahelise õiguse rikkumine ja eriti sõjakuritegudena kvalifitseeritav tsiviilelanike tapimine Süürias ning kolmandaks Euroopa Liidu poliitika Venemaa suhtes.

2014. aasta avalduses leiavad peaministrid, et "Krimmi illegaalne okupeerimine ja annekteerimine Venemaa poolt ning jätkuv agressioon Ida-Ukrainas".... on "oluliselt halvendanud" Euroopa julgeolekuolukorda.

Rõhutavad, et vaja on "põhimõttelist ja tugevat EL-i sanktsioonipoliitikat", "Krimmi anneksiooni mittetunnustamispoliitikat" ja kinnitavad, et sanktsioonid peavad jääma paika niikaua, kui "Venemaa täidab Minski lepingu kõiki punkte ja taastab Ukraina territoriaalse terviklikkuse ning austab seda" (ehk teisisõnu annab Krimmi tagasi).

2015. aasta avalduses rõhutavad peaministrid "Venemaa agressiivset tegevust Ukraina vastu, sealhulgas Krimmi illegaalset annekteerimist ja separatistide toetamist Ukrainas ja väljendavad "toetust Ukraina territoriaalsele terviklikkusele, suveräänsusele ja iseseisvusele". Samuti rõhutavad nad EL-i ühtse ja järjepideva Vene poliitika tähtsust ning "mõistavad hukka Vene agressiooni Ukraina vastu". Rõhutavad, et "sanktsioonid peavad jääma paika kuni Minski lepingu nõuete täieliku ja pöördumatu täitmiseni Venemaa ja Venemaa toetatud separatistide poolt".

Viimases ehk Jüri Ratase esimeses avalduses väljendavad peaministrid "tugevat toetust Ukraina suveräänsuse kaitsmisele ja territoriaalse terviklikkuse taastamisele" ning "kiidavad EL-i ja transatlantilist ühtsust selles küsimuses". Leiavad, et "praegune EL-i sanktsioonide poliitika ja põhimõtted peavad jääma paigale, kuni Venemaa naaseb rahvusvahelise õiguse põhimõtete juurde, kaasaarvatud Minski leppe täielik ja pöördumatu rakendamine" ning "taasrõhutavad Balti riikide vankumatut ja jätkuvat Krimmi ja Sevastoopoli illegaalse anneksiooni mittetunnustamispoliitikat".

Süüria küsimus oli varasemast märksa teravamalt üleval just läinud aasta lõpus. Sestap ka peaministrite avalduse lõik ses asjas. Ratas ja ko kohtusid olukorras, kus Süüria humanitaarkriisi oli arutatud kõigil viimastel EL-i ülemkogudel, nii USA, Suurbritannia, kui ka Prantsusmaa olid kõige kõrgemal tasemel otsesõnu süüdistanud Venemaad mitte ainult tsiviilelanike hukkumises sõjategevuse tõttu, vaid tsiviilelanike sihilikus massilises tapmises pommirünnakutega. Kõik kolm meie liitlast olid nõudnud nende rünnakute läbiviijate vastutusele võtmist sõjakuritegudes. Balti peaministrid väljendasid olukorra pärast "muret" ja "mõistsid hukka laialdased ja ebaproportsionaalsed rünnakud tsiviilelanikkonna ja infrastruktuuri vastu Süüria režiimi ja tema liitlaste poolt".

Võrdluseks - Prantsuse president Hollande ütles juba oktoobris 2016, et Venemaa ja Süüria peavad vastutama ja et tegemist on sõjakuritegudega. USA välisminister John Kerry oli öelnud, et "Venemaal ja Süürial on sihilik strateegia tsiviilelanike terroriseerimiseks ja ükskõik kelle tapmiseks, kes on nende sõjaliste eesmärkide saavutamisel ees." Briti suursaadik ÜRO-s ütles Julgeolekunõukogu istungil, et "Venemaa on partnerluses Süüria režiimiga sõjakuritegude toimepanekuks".

Kokkuvõtlikult. Kuuldavasti on 2016. aasta Balti peaministrite avaldust Keskerakonna poliitikute poolt lahjendatud. Mil määral, on oletus, sest lätlaste originaalteksti pole ma näinud. Võrdluses varasemate sarnaste avaldustega on igatahes fakt, et enam ei nimetata Venemaa tegevust Ukrainas agressiooniks ja seda ei mõisteta ka hukka. Samuti on teksti tekkinud hulk nn filtreid, mis avavad igasugu tõlgendusvõimalusi. Kui varem avaldati toetust Ukraina territoriaalsele terviklikkusele ja suveräänsusele, siis nüüd avaldatakse toetust "territoriaalse terviklikkuse taastamisele" ja "suveräänsuse kaitsmisele".

Teisisõnu protsessidele. Samuti võib kallutatud lugeja, ja neid leidub Moskvast Madridini rohkem kui vaja, lugeda avaldusest, et "kui Venemaa naaseb rahvusvahelise õiguse põhimõtete juurde ja täidab Minski lepet (mis ei sisalda Krimmi tagastamise nõuet), võib sanktsioonid tühistada. Veelgi enam, sanktsioonid võib tühistada ka kohe, sest oluline on "sanktsioonide poliitika ja põhimõtete" mitte sanktsioonide eneste "paigalejäämine". See võib olla ilukõneline ebamäärasus, mitte signaal järeleandmisest. Ent sellisel juhul on see äärmiselt ebavajalik ebamäärasus.

Lõpetuseks, kui vastab tõele, et Ratase nõudel tõmmati Süüria sõjakuritegude hukkamõistvas tekstis maha Venemaa kui üks nende sooritaja, on see muidugi hale.

Kõike arvestades ei ole usutavasti tegemist niivõrd sooviga välispoliitilist kurssi muuta, kuivõrd pigem kartusega paista silma senise kursi hoidjana. Loodetavasti tuleneb see kogenematusest. Lisame siia peaministri vaikimise Süüria küsimuses viimasel EL-i Ülemkogul, Yana Toomi visiidi Süüriasse (millel ei ole muidugi Eesti välispoliitikaga "midagi tegemist") ja peaministri seisukoha puudumise selle visiidi suhtes.

Ühel hetkel hakkab vaikimine olema sõnum ja see sõnum hakkab kostma päris kaugele.