Link kopeeritud!

EERIK-NIILES KROSS: Poolte valimise aeg

 (349)
EERIK-NIILES KROSS: Poolte valimise aeg
----

TÄIENDATUD: Ajaloolase ja kolumnisti Eerik-Niiles Krossi “Eestluse elujõu” konverentsil peetud ettekande täistekst.
Kolumnist Eerik-Niiles Kross leiab, et minevikku võib siiski hinnata tänapäeva moraali mõõdupuuga, kuna inimlik on alati inimlik.

Tegelikult tahtsin ma rääkida Tartu rahust. Kavatsesin esitada mõned keerukavõitu arutlused, kas ja mil määral on Tartu rahu jõus, milline on Tartu rahu sise- ja välispoliitiline dimensioon ning ja mida see täna tähendab.

Ent tänasel rahuaja päeval on siiski raske rääkida rahulikku akadeemilist juttu. Liiga rahutu on. Sellepärast ledisin, et räägin täna poolte valimisest ja tardumusest.

Aasta tagasi kõnelesin siin saalis Eesti lähiajaloo nõndanimetatud erapooletust käsitlemisest. Sellest, et me kipume vaatama lähiajaloo sündmusi professorlikult distantsilt, justkui pilve pealt. Kui mõni sündmus on aset leidnud, siis muudkui hindame ratsionaalselt kõigi osapoolte argumente ja tegutsemist ning anname asjale võimalikult neutraalse, võimalikult e r a p o o l e t u hinnangu. Umbes nii, et kui Punane Venemaa tungis Eestile kallale, siis … no tuleb ikka mõlemast poolest aru saada. Et ka ründajad olid stalinismi ohvrid ja vaadake, me jäime ju ikkagi ellu.

Täna tahan lisada selle käsitluse kirjeldusele ajalise raami. Nimelt olen just viimastel päevadel enda jaoks avastanud, et taolises ajaloo erapooletus käsitlemises kehtib kummaline vastuolu. See on järgmine. Mida lähemal ajas sündmused meile on, seda enam poeme me erapooletuse taha peitu. Mida isiklikuma tähendusega peaksid sündmused meile olema, seda vähem tahame anda neile moraalset hinnangut. Seda vähem julgeme valida pooli ja öelda, see on õige või see on vale.

Imelik ja hirmus. Just lähemad sündmused peaksid meile ju emotsionaalselt rohkem tähendama ja arusaadavamad olema. Aga me teeskleme et on vastupidi. Me oleme peaaegu kõik Tõnissonid, kes ütlevad. “oleks teadnud et sa tuled, oleks hoopis kodust ära läinud”.

Kui inimesest rääkida, siis psühhiaatrid nimetavad seda isiksuse võõrandumiseks. Isiksuse eemaldumiseks reaalsusest. Ma ei tea, kuidas seda nähtust tuleks kutsuda ühiskondade puhul. Võib-olla vabadusest võõrandumiseks. Kindlasti võiks seda nimetada ka tardumuseks.

Mu ema on kirjutanud võimsa luuletuse Mahtra sõjast. Ta ütleb seal, kuidas teomees oma raske rusikaga lõi surnuks tardumuse maameeste ihus ja põues. Tardumus löödi surnuks selleks, et mehed saaks meesteks saada. Ja tõesti nad said. Ja nad julgesid ja valisid poole.

Tardumuse küsimus on täna Eestis teravalt, või peaks ütlema tarretavalt päevakorral. Just tänase ja eilsega seoses. Sest kaugema ajaga on meil asjad ju enam-vähem korras. Ja see annab lootust.

Kui palju on neid, kellel on kõhklusi, kuidas hinnata Peeter Esimese ja tema väejuht Šeremetjevi tegevust Eestis Põhjasõja ajal. Kui nad kasutasid siin kurikuulsat põletatud maa taktikat, rüüstasid ja põletasid mitusada küla, tapsid 100 000 eestlast ja vägistasid hinnanguliselt 10 000 naist, kui palju on neid kes kahtlevad, et kas tegemist ikka oli hukkamõistu vääriva teoga.

Vaevalt leidub tänapäeva Eestis kedagi, isegi Venemaal tuleb meelde vast ainult Limonov ja Žirinovski, kes ütleksid, et õigesti tegid. Ja vaevalt leidub isegi siseministeeriumis neid, kes ütleksid, et asja tuleb ikka erapooletult vaadata. Et see oli tollal ju nii kombeks, mehed täitsid käsku ja tollase seadusega oli kõik lubatud.

Või mine tea! Sest nüüd on meile kõige kõrgemalt tasemelt teatatud, et ajaloosündmusi ei tohi vaadelda tänapäeva arusaamade alusel. Või kui seda tehakse, siis olevat tegemist räpase valimiskampaaniaga.

Vaatame korraks feldmarssal Šeremetjevi tegevust erapooletult seisukohalt. Sest me ei saa ju ometi hinnata tema rüüsteretke tänapäeva skaalade järgi. Sest “uut õiguskeskkonda ei saa üle kanda aastate taha, kuna isik ei pea muudatusi ette nägema”.

Loe veel

Šeremetjev kirjutas oma tegevuse kohta Peeter Esimesele: “Veiseid ja eestlasi võtsime hulgakaupa vangi. Lehma saab nüüd kolme, lamba kahe, lapse ühe denga eest, suurem laps maksab grivna, atõni eest saab neli tükki. Terve Tartu maakond on rüüstatud ja tühi. Sakslasi võtsime 140 kinni. Kui palju eestlasi oli, ei tea öelda, kasakad klaarisid selle asja omavahel… Tervel vaenlase maal Tallinnast Riiani on kõik puru, peale Tallinna ja Pärnu ja mõne harva mõisa mere ääres. Linnad ja alevid on veel ainult maakaardil olemas.”

Kas me ei peaks katsuma mehest aru saada. Tema tollases olukorras ja tollal kehtiva tava järgi ei olnud ju muudmoodi käitumine mõeldav. Ja vaadake, mõned mõisad mere ääres jäeti ju siiski püsti. Ja vaadake, eestlased ei surnud ju pärast seda välja. Tegelikult peaks olema selles eest võib-olla tänulik. Sest ta oleks ju võinud oma tööd veel rangemalt teha ja meid täiesti ära hävitada. Aga ei hävitanud ju.

Ja pealegi, Šeremetjev ei võinud ju ette näha, et me täna siin, iseseisvas Eesti riigis temast räägime ja tema tegevust hindame.

Miks me asjale nõnda ei vaata? Sellepärast, et me ei karda Šeremetjevit. Sellepärast, et isegi kui me ausalt ütleme, mida tema tegevusest tuleks arvata, ei saa ta meid ikkagi rohkem rünnata, meie tüdrukuid vägistada ja meie poisse vangi panna. Šeremetjev ei sega enam meie tardumust.

Aga usutavasti seletasid mitmesugused Šeremtjevi kaasajooksikud Tallinnas aastal 1730, mõnikümmend aastat pärast Šeremetjevi toimetamisi, et no on hullemaid aegu ka olnud kui see tema aeg. Et ega meie täitsime ainult mõned käsud ja ise me ju tegelikult otse ei põletanud. Vaat need kasakad, kes musta tööd tegid vaat need olid hirmsad. Ja pidid need Tallinna noored poisid üldse talle vastu hakkama, tõid ise endale õnnetuse kaela, pätid niisugused. Aga seal Tartu all andis Šeremetjev ühele mehele muide armu.

Kui me tuleme ajas lähemale, muutuvad hinnangud sündmustele üha emotsioonitumaks. Üha tardunumaks. Ja vist tuleb öelda, üha moraalitumaks. Ja kui läheme ajas tagasi, muutume üha selgemate veendumustega ja kindlamate hoiakutega tõekuulutajateks.

Muistse Vabadusvõitluse ja Jüriöö koha pealt oleme me ju täiesti välja kujunenud isiksused. Seal on absoluutselt selge, kes tegi õigeseti ja kes valesti. Vale tõusis ja tõde vajus. Me kaotasime, aga me olime uhked ja head.

Täiesti lubamatult must-valge maailmanägemus, tuleks vist täna öelda. Kuidas saab nii olla, et ainult ühel poolel oli õigus?

Isegi Vabadussõda julgeme täna juba emotsionaalselt ja moraalselt hinnata. Oli meie sõda ja meie võit. Kes olid vastu olid vaenlased, kes poolt, olid meie mehed. Elmo Nüganen, kes unustati Eesti kõigi aegade kõige vaadatavama filmi tegemise eest filmipreemia kandidaadiks nimetamata, on ise öelnud oma filmi kohta: See on lugu poole valimise vajadusest.

Eestlane ei ole hea poolte valija. Kui jutt on mitusada aastat tagasi toimunud sündmusest, siis kõmistame trummi. Kui jutt on sellest mis juhtus eile, siis meid ei ole parem kodus. See ei ole siiski alati nii olnud. See ei olnud tõenäoliselt nii Jüriöö või aastal 1944.

Ja pärast Vabadussõda kasvatasime põlvkonna, kes suutis ka küllalt hiljutisse minevikku suhtuda mitte ainult erapooletult vaid ka moraalselt. Kui kommunistid 1924 mässu üritasid, ei tekkinud hiljem märkimisväärset ühiskondlikku vaidlust, et kas neil mitte natuke õigus ka polnud ja tuleb ikka aru saada, et nad tahtsid paremat maailmakorda.

Muide, kindral Laidoneri käsul lasti maha kaks Eesti sõdurit, kes keeldusid mässajate vastu relvi kasutamast. See otsus oli selge ja arusaadav. On hetki ja olukordi, kus pooli peab valima. Ainult nii on võimalik riiki hoida.

Eesti juhtkond üritas 1939. aastal liiga kaua mitte poolt valida ja tulemust teame liigagi hästi. Eesti juhtkond oli siis mingis imelikus tardumuses. 1944. aastal tegi rahvas koos Uluotsaga enam-vähem kõik mis võimalik, et end kaitsta, aga hilja. Siiski langesid mehed Eesti eest auga ja vabaduse mälestust hoides, tardumusest vabanemise mälestust hoides pidasime 50 aastat vastu. Nagu Laidoner olevat 1940. aasta 17. juunil Narvas vene vägede sissemarssi vaadates öelnud: see, mida me siin 20 aastaga suutsime ära teha, peaks meid veel vähemalt sada aastat elus hoidma.

Täna me ei tea, kas sadat aastat oleks välja venitanud. Aga poolesaja peal oli Laidoneri ennustus veel kehtiv. Me olime elus. Kuid vabadusest võõrandumist, uut tardumust ei osanud Laidoner ette näha. Vabad mehed ei saa lihtsalt aru, et vangid võivad vabadust kartma hakata.

Viimane nädal on olnud minu jaoks ühtaegu hirmutav ja lootustandev. Eesti ühiskonnas on toimunud ajaloo kiirkursus. Selle edukakas lõpetamiseks tuleb meil kõigil sooritada tardumusest vabanemise eksam. See on meie viimase kümne aasta selginemiste, meie imekombel taastatud iseseisvuse tähendusest arusaamise eksam ja poolte valimise eksam. Ma usun, et me teeme selle eksami edukalt ära.

Sest need tardunud tüübid, kes ütlevad, et pooli ei saa valida, kes ütlevad, et moraalseid otsuseid ei saa langetada, kes ei ole hirmust vabaduse ees üle saanud, on ootamatult alasti ja paljaks jäänud.

Meid aegade jooksul valitseda proovinud võõrad on meie asju alati oma nimedega nimetanud. Ristisõdijad nimetasid 1222 eestlaste ülestõusu kurjuse peatõstmiseks kogu maal. Läti Henrik kirjutab: “Ja nad võtsid tagasi oma ristiusu ajal lahutatud naised ja kaevasid oma surnute kehad, kalmistuile maetud, haudadest välja ja põletasid need endise paganate kombe kohaselt ja pestes endid ja oma maju ja linnuseid veega ja puhastades luudadega, püüdsid sel viisil ristimise sakramenti oma maalt täiesti hävitada”. Mis oli maal kehtiva kirikliku seaduse järgi nende karistus? Surm. Ja kohtunikud kes ülestõusu mahasurumise järel kohut mõistsid, ka mõned alistatud eesti vanemad nende seas, leidsid, et nad ei saanud ju teistmoodi talitada kui mõista kohut maa õiguse järgi ja kristlike haudade ja kirikute rüvetajad surmata lasta.

Kelle poolt meie selles asjas täna oleme?

Jüriöö ülestõusu nimetasid sakslased “Harju mõrvaks”. See ei olnud nende arvates võitlus eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu. See oli nende sõnul roim - raske kuritegu, mis nõudis maa kehtivate seaduste järgi karistamist. Ja karistati karmilt. Neli kuningat, kes läksid Paidesse läbi rääkima ei olnud maal kehtiva seaduse järgi muud kui mõrtsukad. Nende tapmine oli tapjate silmis seaduslik.

Kelle poolt meie täna selles asjas oleme?

Sellesama Šeremetjevi kohtunikud kuulutasid keelatud kirjanduseks ja kuritegelikuks Käsu Hansu luuletuse “Oh mu vaene Tartu linn”. Nad mõistsid kõigi seaduste järgi surma piiblitõlkija ja talumeeste kaitsja Adrian Virginiuse ja lõid tal kurjategijal 7. juulil 1706 Tartu väravate ees pea maha.

Kelle poolt meie täna selles asjas oleme?

Minu vanavaaronu Jüri Tork, Purila teomees, kes lõi ühel juunikuu päeval 1858 Mahtra mõisa oma rusikaga surnuks mitte ainult talumeeste tardumuse vaid ka hobuse seljast maha vene sandarmi, lasti sealsamas maha. Ja kuus tema kaaslast ka. Ja ülejäänud saadeti Siberisse või said nuuti. Need talumehed oli maa kehtiva seaduse järgi mässajad ja kuritegijad.

Kelle poolt meie täna selles asjas oleme?

Ravila hull krahv Mannteuffel, kes kirjutas maakeelseid jutte ja pidas seitset mõisat, oli kahesaja aasta eest siin maal kehtiva seaduse järgi kohtunik oma talupoegade üle. Ta võis neile mõista oma äranägemise järgi piitsahoope mõisatallis. Aga Mannteuffel läks ja lasi kupjal iseendale nuuti anda, et sellise karistuse mõjust aru saada. Ja ütles siis: minu mõisas ainult tõelisele kurjategijale ja ka talle mitte üle viie hoobi. Ja enamus mõisnikke pidas teda selle tõttu hulluks, sest tema ajal ju lihtsalt ei saanud niimoodi talitada.

Kelle poolt meie täna selles asjas oleme?

Jüri Vilms, Eesti iseseisvusmanifesti üks autoreid, läks 1918. aasta saksa okupatsiooni ajal täiesti kehtiva korra vastaselt üle piiri Soome. Ta rikkus okupatsioonivõimu seadust ja lasti karistuseks sakslaste poolt maha. Selles ei olnud nende meelest midagi poliitilist, sest ebaseaduslik piiriületus on alati kuritegu olnud.

Kelle poolt me täna selles asjas oleme?

Eesti Vabariik, mis seejärel Vabadussõja ja täna 83 aastat tagasi sõlmitud Tartu rahuga ikkagi tekkis, oli Nõukogude Venemaa jaoks kontrevolutsiooniline avantüür. Eesti riigitegelased olid kontrad ja vene ajal tuli nad kehtiva seaduse alusel süüdi mõista ja neid tuli karistada. Nii hävitati Eesti eliit ja tapeti ja vangistati mitukümmend tuhat inimest. See oli seaduslik ja kohtunikud mõistsid nad süüdi.

Kelle poolt me täna selles asjas oleme?

1000 Eesti juuti, kes natside poolt Eestis saksa ajal hukati, hukati kehtiva seaduse alusel. Kehtiva seaduse järgi oli tegemist alaväärse inimrassiga, mis kuulus hävitamisele.

Kas me saame või ei saa üle kanda “uut õiguskeskkonda aastate taha, kuna isik ei pea muudatusi ette nägema”.

Eesti okupatsioonivõim, mis kestis siin veel üsna hiljuti, oli võõrvõimu jaoks nõukogude sotsialistlik vabariik. Siin kehtinud seaduse järgi olid Eesti teisitimõtlejad, 1980. aasta noorterahutuste juhid, Noor-Tartu liikmed, kõik veel tardumata mehed ja naised kodanlikud natsionalistid ja fašistid, bandiidid, huligaanid ja muud kriminaalid. Täna 15 aastat tagasi, Tartu rahu aastapäeval, vaatasid paljud meist Tartu tänavatel kuidas kilpide ja koertega miilitsad massilist huligaansust ära hoida üritasid. Meie olime need kurjategijad. Ja nagu me nüüd oleme kuulnud: mis oli huligaansus 15 aastat tagasi, olevat seda ka täna.

Tardumusest vabanemise eksamil kukuvad läbi need, kes ikka veel niimoodi arvavad. Läbi ei kuku need, kes on õppinud jälle pooli valima. Need, kes on kodus kui huligaan Toots tuleb raha küsima.

Ma arvan, et Laidoner annaks andeks kõigile, kes siin 50 aastat pooli ei valinud ja isegi neile, kes olid sunnitud valima vale poole ja seda kahetsevad.

Ma ei tea, mida ta teeks nendega, kes ei ole täna veel aru saanud, et nad vale poole valisid. Ma ei tea, mida ta teeks nendega, kes meie üle kohut mõistsid ja praegu arvavad, et tegid õieti. Kellel on ikka veel tardumus ihus ja põues.

Aga 1940. aastal oli ka Laidoner nõrk. Ta andis käsu pooli mitte valida. Ainult sidepataljoni poisid, 18-aastased, astusid käsust üle. Nad hakkasid Raua tänava, praeguse 21. keskkooli juures okupeerijatele vastu ja pidasid maha lahingu. Nad vähemalt proovisid lüüa surnuks eestlaste tardumuse. Kaks neist langes. Nad sooritasid kõikide kehtivate seaduste järgi kuriteo ja Eesti rahva silmis kangelasteo.

15 aastat tagasi joonistasid viis 15-aastat poissi siin maal, mida võõrvõim kutsus ENSV-ks, majaseintele ja kujudele võõrvõimu vastaseid loosungeid. Nii hästi või halvasti kui nad oskasid. Nad vähemalt proovisid lüüa surnuks eestlaste tardumust. Nad julgesid vähemalt julgesid kuidagi märku anda, et võit meie üle ei ole lõplik. Kehtiva seaduse järgi sooritasid nad kuriteo. Ja neid karistati võõrvõimu poolt nii rangelt kui võimalik.

Kelle poolt me täna selles asjas oleme?

Kas me tahame või ei taha täna kodus olla, kui peab nende poiste küsimuses pooli valima? Me vaatasime kõik “Nimesid marmortahvlil”. Me vaatasime, kuidas noored poisid läksid reegleid rikkudes ja tegid midagi ära. Meil ei tulnud pähegi, et võiksime olla teisel poolel kui nemad.

Kuidas meiega nüüd lugu on? Kas me teeme tardumusest vabanemise eksami ära? Või on mu emal ikka veel õigus, nii nagu 1973, kui ta kirjutas:

Nii lõpmata palju

on tardumus nõudnud ohvreid

ja nõuab veel!

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare