Eerik-Niiles Kross: Ratase avaldused NATO teemal on hillitsetud, igavad ja mittemidagiütlevad
Kui Ratase valitsus ametisse astus, kinnitati senise välis- ja julgeolekupoliitika jätkumist. Peaministrikandidaadi kõnes riigikogu ees ütles ta, et "NATO ja Euroopa Liidu liikmesus on Eesti julgeoleku ja heaolu olulisim garantii" ja lubas senisest veelgi tugevamat katisepoliitikat. See ongi jäänud Ratase kõige tugevamaks NATO teemaliseks avalduseks ja seegi on muidugi Marko Mihkelsoni või Margus Tsahkna kirjutatud.
NATO tippkohtumise eel avaldas Ratas EPL-is artikli "Mida tähendab 2% SKP-st?". Peaminister kinnitas et, "allianss jääb keskseks meie inimeste julgeoleku ja majandusliku stabiilsuse tagamisel", aga laiemalt osutus artikkel klassikirjandiks 2% nõude tekkeloost. Sügavmõtteline järeldus, et "Eesti jaoks ei ole julgeolek iseenesestmõistetav, vaid peame selle nimel iga päev vaeva nägema" ei tuginenud millelegi. Ühtki sõna Eesti eesmärkidest NATO tippkohtumisel, väljakutsetest, ohtudest, julgeolekupoliitilistest ideedest.
Riigkogus on Ratas oma peaministriks oleku ajal NATO-st rääkinud vaid riivamisi ja põhiliselt kerge ohkega stiilis, et "NATO on jah oluline". Näiteks 25. jaanuaril ütles ta, vastates küsimusele Kõlvarti plaanidest eesti keele nõudeid leevendada: "Võib-olla peaksin ma alati rõhutama seda, et ma toetan Eesti Vabariiki, ma toetan seda, et Pika Hermanni tornis on sinimustvalge lipp, Eesti on Euroopa Liidu liige, ta on tugev partner NATO-s jne".
Tavaline moodus Rataselt NATO olulisust rõhutav lause kätte saada on talt küsida terav küsimus tema valitsuse välis- või julgeolekupoliitika kohta. Kui mõni juhtiv keskerakondlane on jälle öelnud midagi kremlimeelset või Eesti kuulsa konsensusliku julgeolekupoliitikaga vastuolus olevat, reageerib Ratas muuhulgas ka kinnitusega, et NATO on tähtis. Sellistel puhkudel kasutab ta lihtsaid deklaratiivlauseid: "Eesti liikmesus Euroopa Liidus ja NATO-s kahtlemata tugevdab meie julgeolekut" või "NATO ning tihedad sidemed Ameerika Ühendriikidega jäävad meie jaoks ülioluliseks."
Miks jäävad? Kuidas tugevdab? Mida me teeme, et veelgi tugevdaks (lisaks rahale, sest 2% ja kaitseinvesteerinute fondist räägib Ratas tõesti vajadusel pikalt ja segaselt).
Ühesõnaga. Keskerakonna meinstriimil ei ole seni olnud julgeolekupoliitikas mitte midagi öelda, peale selle, et "Eesti julgeolekupoliitika ei muutu". Muide, enne peaministriks saamist ei lausunud Ratas stenogrammide järgi sõna NATO mitte ühtegi korda, kui asespiikrina mõne eelnõu pealkirja ettelugemist mitte arvestada.
Kui siia lisada pidevalt foonil toimuvad ja vahel ka esile tõusvad Keskerakonna nn Savisaare tiiva sõnumid, moodustub aga hoopis huvitavam koondpilt. Toom käib kaks korda Assadi juures, koos Krimmi annekteerimist korraldanud ja NATO riikides sanktsioonide all olevate vene poliitikutega, Korb teatab, et ei toeta Eesti NATO-sse kuulumist, Stalnuhhin kritiseerib NATO heidutusvägede Eestisse toomist, Toom ja Loone lansseerivad uuringu, kus proovivad näidata rahva vastumeelsust NATO-le, Kesknädal avaldab järjekindlalt NATO-kriitilisi tekste, mis kordavad Kremli murendusnarratiivi ja pooled Keskerakonna esinumbrid Tallinnas on tuntud tagurlased.
Ratas reageerib taolistele sõnumitele siis, kui on karjuvalt vaja, ja loeb ette mõned kanoonilised laused, mis kinnitavad valitsuse NATO usku ja läänemeelsust. Ja siis teeb pisut hiljem mingi pehmendava ja justkui andekspaluva avalduse oma illusoorse vene valija suunal. Näiteks Korbi tagasiastumise ajal ütles ta: "Eesti on tugev NATO liige ja jääb NATO liikmeks. Punkt. Ükski valitsusliige, kes kuulub Eesti valitsusse, ei saa arvata teistmoodi. Ei saa olla mingisugust teisiti mõtlemist." Päev hiljem ütles ta: "Oleme tegelikult kaotanud kaks ministrit, kelle mõlema emakeel on olnud ja on vene keel. Kui räägime ühiskonna ühendamisest ja tasakaalust riigi siseselt, siis signaalina kindlasti see ei ole olnud parim."
Kõik valitsuse ja eriti Ratase avaldused NATO teemal on hillitsetud, igavad ja mittemidagiütlevad. Kinnitused, et "Eesti toetab sanktsioonide jätkumist kuni Minski lepingu nõuete täitmiseni" saab Rataselt kätte, aga täpselt ette antud jutupunktist ta sammugi edasi ei astu.
See olukord tekitab kõheda tunde küll. Eesti on varasematel aastatel paistnud silma tugeva, initsiatiivika, reljeefse ja vankumatu NATO-poliitikaga, kus me pakume välja initsiatiive, selgitame vene ohtu, esineme julgeolekufoorumitel meeldejäävate ettekannetega, kus meie valitsuseliikmetel on maailmale midagi julgeolekupoliitikas pakkuda. Eesti vajab NATO poliitikat, mis töötab vankumatult, visalt ja veenvalt enama heidutuse, enama kaitsevõime, väärtuspoliitiliselt põhjendatud liitlassuhete tugevdamise suunal. Ratas ütleb, et me peame "julgeoleku nimel iga päev vaeva nägema", tõsi, aga selle avalduse taga ei ole mitte midagi.
Keskerakonna juhtimisel oleme muutumas mittemidagiütlevaks, vaevaliselt inglise keelt rääkivaks riigiks, kes hädapärast ütleb mõned enam-vähem õiged laused, aga ühtegi uut ideed ei väljenda. Koomilisel moel meenutab olukord pisut USA-d, kus sarnaselt Mattisele ja Tillersonile on meil Mikseri ja Tsahkna näol täitsa korralikud kaitse- ja välisministrid, ent riigi näo kujundab vastuolulisi sõnumeid andev ja sisemiselt lõhkine erakond, kelle juhti julgeolekupoliitika ei huvita ja kes sellest ilmselt mitte mõhkugi ei jaga.
Eesti julgeolekut hoiab praegu püsti tugev riigiaparaat, asjatundlikud ministeeriumid ja tõhusad kaitseväe juhid. Ilma poliitiliste juhisteta on rahuajal vanade kavade alusel võimalik ilmselt mõnda aega hakkama saada. Aga praegune keskkond ju päriselt rahuajana ei kvalifitseeru. See tähendab, et me kaotame kallist aega.
Kui aga Keskerakonna julgeolekupolitikast metafoori pakkuda, siis see on nagu kõmisev kummut, mis on ilusti lakitud, aga seest täitsa tühi. Kui paar punaarmeelase sinelit välja arvata.
