Iseenesest ei ole fasŠismivastase organisatsiooni loomises midagi iseäralikku. Pisut iseäralikud on aga ühenduse eesmärgid: “Selgitada välja neonatsliku ideoloogia, etnostevahelise vihavaenu ilmnemise fakte ning selliste tendentside imbumist Eesti riigivõimusüsteemi”. Küllap leiab liit, et niisuguseid fakte leidub nii palju, et tarvis on nende väljaselgitamiseks organiseeruda. Esmalt kavatseb liit alustada rünnakut metsavendade vastu. Nimelt olevat metsavennad “teeninud valesid huve” ja tuleb arvata, et käsile võetakse metsavendluse fasŠistlikuks (või koguni uusfašistlikuks) maalimise keeruline ülesanne. Liidu esindaja on teatanud, et metsavennad “eeldasid ekslikult, et nad kaitsevad oma kodumaad ja peresid”. Liit kavatseb korraldada rahvusvahelise konverentsi, kus käsitletakse metsavendlust 1945.–1946. aastal.

Metsavennad tule all

Kogu üritusest ei maksaks pikemalt rääkida, kui Eestis oleks sõjaveteranide ja metsavendade küsimus pisut vähem välispoliitiliselt laetud. Nagu me Lihulast teame, on Eesti ajaloo põhiküsimuste osava manipuleerimisega lihtne tekitada ühiskonnas vapustusi. Lihula ei raputanud meid mitte sellepärast, et valitsus lollisti käitus.

Valitsused teevad seda pidevalt. Lihula raputas meid seetõttu, et valitsus ei olnud võimeline adekvaatselt reageerima olukorras, kus tegelikult kõrvalise asja tõttu sattus löögi alla üks Eesti Vabariigi identiteedi põhiuskumusi. Veendumus, et 1944. aasta kaitselahingutes võitlesid eestlased Eesti Vabariigi taastamise nimel. Kuigi seda tehti Saksa väes, olid Eesti kaitselahingud õigustatud, paratamatud ja teataval määral kompenseerisid iseseisvuse kaotuse häbi.

Eesti kaitsmine 1944 on üks eestlaste iseseisvuse sümboleid. Lihula raputas ühiskonda, sest võis jääda mulje, et n-ö ametlikult pöördutakse tagasi N Liidu aegse ajaloopildi juurde, mille järgi eestlased olid ametlikult kommunistid, kuid praktilises kohtlemises fašistid ja võitlesid 1944 Narva all Hitleri eest. See Hitleri eest võitlemine on muidugi täpselt samast koolkonnast, kust Viktor Kingissepa väide, et Vabadussõjas võitlesid eestlased Wilsoni heeringa eest.

Tõmmatakse Vene mõjusfääri

Üks Vene propagandastruktuuride ülesandeid on leida ja ära kasutada eestlaste ja endise N Liidu impeeriumi mõjuala elanike seesuguseid erimeelsusi, mis vastavaid ühiskondi lõhestaks ja nõrgestaks. Nagu hiljuti ütles tuntud vene ajaloolane Roi Medvedjev, pole tänapäeval oluline territooriumi valdamine, vaid mõju (vlijanie) selle üle. Mida nõrgem on eestlaste usk oma põhitõdedesse, seda lihtsam on neid mõjutada. Mida rohkem eestlasi arvab, et “maailm ei saa meist aru”, seda parem vlianije-meestele. Ida-Euroopa kannatab alaväärsuskompleksi all, ütles Medvedjev. Geopoliitikas on seega Venemaale kasulik seda alaväärsuskompleksi süvendada. Näiteks sel teel, et proovida panna kõik MRP-paktiga Vene mõjusfääri loetud rahvad oma ajalugu häbenema.

Kahtlemata saab Teise maailmasõja teemaga tänaseni nii Eesti ühiskonnas kui ka välissuhtluses tülisid üles kiskuda. Ammu äraproovitud trikk on sugereerida, et eestlased sõdisid eestlastega ja samastada Eesti kaitsjad fašistidega. Iseenesest on see samasugune jutt kui see, et Vabadussõda oli kodusõda ja seltsimees Pöögelmann oli seadusliku Eesti valitsuse juht.

Eestlased on sageli kippunud ajaloo välispolitiseerimisele reageerima üleskutsetega tulevikku vaadata. Ennustaks, et reageerima peame lähiaastail ikkagi mineviku teemadel. Moskvas luuakse praegu kuvandit Putinist, kes tähistab vääriliselt venelaste suurt võitu, taastab selle kaudu Venemaa võiduaegse suuruse ja hakkab peagi ise selle võiduga samastuma. Kõik, mis seab kahtluse alla Venemaa tõde nende võidust, saab olema senisest veelgi enam Venemaa huvide ja presidendi enda huvide vastu.

On mitmeid märke, et viimasel ajal otsib Moskva hoolega uusi ajaloolisi teemasid. Huvi on tuntud Tiefi valitsuse problemaatika vastu. Ennustaksin peatset diskussiooni teemal, et Tiefi valitsus siiski ei olnud õigusliku järjepidevuse kandja ja teenis näiteks Hitleri ja võib-olla ka rahvusvahelise imperialismi huve. Seda, et Tartu rahu ei kehti, oleme juba kuulnud. Nüüd kerkis esile ka metsavendade kui fašistide teema.

Moskval on korralikult läbi mängimata Laskurkorpuse lugu. Ma ei ole kunagi näinud ühtki korpuse meest (peale Arnold Meri ja Uno Lahe ehk), kes end Eesti vabastajaks nimetaks, aga küllap Moskva leiab mõned ja need saavad 9. mai puhul teha vastavaid avaldusi. Praegu on ilmselt tarvis Venemaal ette valmistada nii juhtumiks, kui Balti presidendid 9. mail kohale ilmuvad, kui ka juhtumiks, kui ei ilmu. Ühe stsenaariumi puhul võetakse välja Läti presidendi tegevuse kajastused ja Uno Lahe artiklid fasŠistlikust Eestist. Teise puhul Eesti presidendi hetkeks positiivne kuju ja Vene õigeusu kiriku õiguste jaluleseadmine president Putini eestvõttel.

Balti ühtsuse lõhkumine

9. maid on Moskva muide tõelise déja vue korras ära kasutanud Balti ühtsuse lõhkumiseks. Juba mitmendat nädalat sõimatakse Läti ja kiidetakse Eesti presidenti. Lugu Läti presidendi deemonlikkusest on olnud lausa Vremja tähtsaim uudis. Ja Eesti president saab samal ajal õigeusu rahvaste ühtsuse autasu. Justkui meeldiks Eesti Venemaale tunduvalt rohkem kui Läti. Täiesti juhuslikult lahvatab samal ajal Leedus skandaal, kus paljastub, et välisminister, seimi aseesimees ja julgeolekuteenistuse ülem on kõik endised KGB mehed. Tähtis ei ole mitte territoorium, vaid mõju.

Sel taustal muutub muidu ju koomilisena tunduv liit “Uusfašismi ja rahvustevahelise vihavaenu vastu” pisut arusaadavamaks. Ajaloo tõlgendustel saab lähiajal olema Eesti-Vene suhetes järjest olulisem roll. Loodetavasti valmistab valitsus end ette ja ei saada sellesse jõukatsumisse sõjaveteranide ühendusi või noorkotkaid. Ei maksa unustada, et näiteks antifasŠistliku liidu eestkõneleja Andrei Zarenkov on GITIS-e lõpetanud filmirežissöör. Tõeks saab vana ütlemine: sõpra tunned silmist, vaenlast vanast sõjafilmist. Ehk on antifašistlikul liidul muidki eesmärke kui võimaldada väita, et Eesti võimud saadavad antifašistliku liidu juhi ja N Liidu kangelase Arnold Meri kohtu alla.