Link kopeeritud!

Eerik-Niiles Kross Süüriast: Eesti huvides on maailm, kus oma rahvast tapvad diktaatorid saavad karistada

 (118)
Eerik-Niiles Kross Süüriast: Eesti huvides on maailm, kus oma rahvast tapvad diktaatorid saavad karistada
Eerik-Niiles KrossFoto: Priit Simson

Lähipäevil või isegi tundidel algab tõenäoliselt USA juhtid ja suurematest lääneriikidest koosneva koalitsiooni õhurünnakute seeria Süüriale. Ka Eesti ees võivad algava sõjaga seoses seista rasked valikud, millele ei ole lihtsaid lahendusi.

Ajakirjanduses on juba võrreldud praegust Läänemaailma seisu Afganistani ja eriti viimase Iraagi sõja eelase olukorraga. Võrdlus Iraagi ründamise ja Saddam Husseini režiimi kukutamisega on mõneti kõige adekvaatsem. Ka siis olid USA ja juhtivad lääneriigid olukorras, kus leiti, et valitsev diktaator on ohuks oma rahvale ja rahvusvahelisele elukorraldusele. Ometi on siin kaks olulist erinevust, nii rahvusvahelise õiguse kui riikide sisemise olukorra ja regionaalse tasakaalu mõttes.

2003. aasta rünnak Iraagi vastu tugines USA väitele, et Saddam Husseinil on massihävitsurelv ning ta kavatseb seda varem-hiljem kasutada. USA Kongress andis oktoobris 2002 valitusele volituse kasutada Iraagi vastu sõjalist jõudu. Rahvusvahelises plaanis tugines USA juhitud rünnak ÜRO resolutsioonile nr 144, mis tegelikult ei andnud otsesõnu luba Iraagi ründamiseks. Vastavalt kasutas USA ka enesekaitse argumenti. Nimelt on rahvusvahelises õiguses sõjaline tegevus lubatud vaid enesekaitseks või rahvastevahelise vaikiva kokkuleppega vastavasõnalise ÜRO resolutsiooni olemasolul. Enesekaitse argument Iraagi ründamise õigusliku alusena leidis palju kriitikuid ja oli igatahes pretsedendina uus. Nõnda on täna üsna palju neid õiguseksperte ja poliitikuid, kes leiavad, et Iraagi sõda oli rangelt võttes küll rahvusvahelise õiguse rikkumine, kuid siiski õigustatud.

Samal teemal:

2003 aastal lõi USA nn “coalition of the willing”, millega liitus ka Eesti. Mäletatavasti ei nõustunud Saksamaa ja Prantsusmaa Iraagi ründamisega. Mõnes mõttes oleme me täna Süüria küsimuses taas silmitsi rahvusvahelise õiguse ja humanitaarõiguse vastuoluga. Kuigi massihävitusrelva kasutamine on keelatud, ei võimalda rahvusvaheline õigus, mis austab riikide suveräänsust, ilma suurriikide konsensuseta kolmandat riiki selle eest karistada.

Tänaseks on inimkond olukorras, kus ilma rahvusvahelist õigust vähemasti mingil määral rikkumata ei ole tegelikult võimalik rahu hoida või tsiviilelanikkonda oma diktaatorite eest kaitsta.

Eesti huvides

Eesti on alati seisnud inimõiguste ja inimelu pühaduse eest. Me teame liiga hästi, mida tähendab kohtuväline represseerimine ja võimu vägivald. Eesti huvides on kindlasti pigem maailm, kus oma rahvast tapvad diktaatorid saavad karistada, mitte ei julgusta karitsamata jäämisega uusi uutele tegudele. Samas on Eesti huvides ka rahvsuvahelise õiguse järgimine, eriti suurriikide poolt. Süüria osas on sõjategevust lubava ÜRO resolutsiooni saavutamine äärmiselt ebatõenäoline, sest Süüria de facto liitlased ja relvatarnijad Venemaa ja Hiina on nii Assadi ründamise kui USA juhitud sõja vastu.

Suure tõenäosusega moodustub Süüria ründamiseks taas nn vabatahtlike koalitsioon. Prantsusmaa ja Austraalia on juba selegsõnalist valmidust avaldanud. Olukorra muudab maailma ja Eesti jaoks 2003 aastaga võrreldes komplitseeritumaks, et seekord on Venemaa otseselt rünnaku vastu ja samas oluliselt tugevam kui 10 aastat tagasi. Liskas on venelastel Süürias jätkuvalt mereväebaas ja tõenäliselt ka sõjalisi nõustajaid. Kas ja mida Venemaa kavatseb Moskva vetot eirava ründe korral ette võtta väärib igal juhul eriti tähelepanelikku jälgimist.

Iraagi sõja ebapopulaarsus Lääne ühiskondades ja tõdemus, et sõtta mindi tuumarelva pärast, mida polnudki, on selgelt täna nõrgestamas ka Lääne kindlameelsust. Kuigi keemiarelva kasutamises Süüria poolt erilisi kahtlusi pole, kaotas Briti peaminister äsja hääletuse Parlamendis ja Suurbritannia jääb vähemasti esialgu koalitsioonist kõrvale.

On ilmne, et Läänemaailma valitseb sõdade väsimus ja Lääne ühiskondi umbusk sõjalise interventsiooni õigustatuse suhtes. Ent USA on andnud oma sõna. Kui Assad kasutab keemiarelva, siis see ei jää tagajärjeta, ütles president Obama mõne kuu eest. Kui Lääs nüüd ei peaks reageerima, kaotaks kogu praegune maailmakorraldus suure osa usutavusest ja Lääs tõsiseltvõetavuse paariariikides ning Venemaa ja Hiina tõiuseksid esile “stabiilsuse hoidjatena”.

Loe veel

Küsimusele, kas Eesti peaks loodava koalitsiooniga liituma ei pruugi muidugi tulla vajadust vastata. Seda juhul kui kavandatud operatsioon piirdub karistavate raketilöökidega Assadi armee ja valitsusobjektide vastu, et tugevdada mässuliste seisu. Kahjuks hindan ma taolist arengut vähetõenäoliseks.

Probleem põrgust

Erinevalt Liibüa ründamisest on Süüriaga seoses minu arvates peaaegu võimatu vältida eskalatsiooni. Iraan on peaaegu sunnitud oma liitlast toetama. Hezbollah, mis juba sõdib Assadi poolel Süürias saab peaaaegu kindlasti käsu kui mitte rünnata, siis vähemalt siduda Iisrael. Keskvõimu olulisel nõrgenemisel või langemisel laguneb Süüria sõdivateks mikroriikideks. Kurdid põhjas proovivad arvatavasti iseseivuda või liituda Iraagi kurdi alaga. Türgi käitumine on raskesti ennustatav, kuid meenutame, et ta on juba kasutanud lennuväge kurdi laagrite vastu nii Iraagis kui Süürias.

Raske on näha, kuidas selliste arengute puhul võiks tsiviilisikute tapmine lõppeda. Ja üsna lihtne on kujutleda, et varem hiljem saab Eesti kutse osaleda operatsiooni mingis faasis. Süüria on raskem, mitmekihilisem ja potentsiaalselt oluliselt ohtlikum probleem kui Afganistan, Iraak või Liibüa. Süüria on probleem põrgust, nagu ütles üks USA kindral.

Seega, kas Eesti peaks Süüria ründamist Lääneriikide poolt poliitiliselt toetama ja kas Eesti peaks vajadusel koalitsiooniga liituma?

Esiteks, ma usun, et antud juhul kaalub inimelude kaitsmise, diktaatorite ohjeldamise ja massihävitusrelva täieliku lubamatuse huvi üles meie huvi järgida iga hinna eest ÜRO resolutsiooni. Süüria puhul on casus belli oluliselt selgem kui oli Iraagi puhul, kus me ometi koalitsiooniga liitusime.

Küsimus taandub tegelikult meie põhiväärtustele, sellele, kas koalitsiooniga liituda on “õige” ja kas see rünnak on “õiglane”. Soovi korral leiab sada ettekäänet, nii õiguslikku kui poliitilist, miks USA kutse korral mitte kaasa lüüa. Aga ma usun, et kutse korral on õige valik minek. Esialgu on küll raske näha, millist Eesti sõjalist võimekust võiks seal tarvis minna, ent operatsioni hilisemates etappides võiks Eestist olla kasu. Poliitilise signaalina peaks meie tugi USA-le olema ühene.

Samas arvan ma, et Eestisugune riik peaks ilmutama seinsest hoopis suuremat huvi taoliste olukordade ennetamisel. Täpsemalt, meie huvides on, et taolised inimõiguste rikkumised nagu äsja Süürias ei oleks rahvusvahelise ennetava sekkumise tõttu võimalikud. Küsimus ei ole minu arvates selles, kas täna Süüria valitsusvägesid rünnata on õige. Küsimus on, miks seda ei tehtud kaks aastat tagasi? Miks ei ole täna maailma jaoks 100 000 inimohvrit piisav selleks, et jõuliselt sekkuda, vaid ära tuleb oodata ka küllalt prognoositav keemiarelva kasutamine? Miks sekkuti Liibüas kiiresti ja Süürias venitati aastaid kummi?

Loomulikult mõistame me jõudude tasakaalu mänge ja poliitilist reaalsust. Kuid on selge, et kui Lääs oleks kaks aastat tagasi alustanud Süüria Vabastusarmee aktiivset relvastamist ja toetamist, olnuks Assadi režiim ammu kukutatud. Kindlasti ei oleks see Süürias kohe võimule toonud mõnusat ja demokraatlikku valitsust, ent halvem praegusest poleks olukord kindalsti olnud. Ja suur osa 100 000 inimesest oleks elus. Võiks isegi väita, et lääneriikide suutmatus Assadi kuritegudele reageerida innustas teda üha kangematele vägitegudele. Stiilis, et kui tankidega inimeste ründamine erilist reaktsiooni ei tekitanud, siis proovime lennukitega.

Mida selgemad rahvusvahelised reeglid ja mida madalamad valuläved taoliste asjade ennetamiseks kehtestatakse, seda parem. Eesti positsioon peaks olema selline: Eesti toetab raske südamega Süüria ründamist ja soovib inimõigusi rikkuvate riikide oluliselt karmimat kohtlemist siis, kui sõdu on veel võimalik vältida.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare