Kogu asja korraldamisest jääb mulje, et seaduse- ja valimisõiguse ning peaaegu kõigi valimisnormide rikkumine oli lausa teadlik tegevus ja pidi tsementeerima mitte niivõrd Ida-Ukraina elanike tahteavaldust kui kuvandit Ukraina valitsuse suutmatusest Ida-Ukrainat kontrollida. Nii Kiiev kui läänemaailm, sealhulgas ka EL ja OSCE, kinnitasid juba enne referendumi toimumist, et ta selle tulemusi mingil tingimusel ei aktsepteeri, et referendum rikub rahvusvahelist õigust ja Ukraina põhiseadust ning on illegaalne.

Paar päeva enne referendumit lekkis YouTube'i telefonikõne ühe Donetski separatistide liidri ja tuntud Moskva natsionalistliku poliitikuga, kus viimane soovitas referendumi tulemuseks "saada" 89% poolt. Mingigi viisakuse huvides oleks ju võinud tulemus olla midagi muud, ent kõigest paar tundi pärast pühapäevase farsi lõppemist teatas "Donetski Rahvavabariigi Keskvalimiskomisjoni esimees", et 75% osalusega referendumil on hääletanud 89,07% Ukrainast lahkulöömise, täpsemalt "riikliku iseolemise" poolt. Referendumil osalenute tegelik arv on teadmata ja viimased arvamusküsitlused näitasid, et ühinemist Venemaaga toetaks tegelikult vaid mõniteist protsenti inimestest.

Mida referendum muudab?

Suur küsimus on, mida taoline referendum Ukraina olukorras tegelikult muudab? On selge, et igapäevaselt mitte palju. Separatistid jäävad endiselt okupeerima mitmeid hooneid umbes kümnes linnas, Ukraina väed ilmselt jätkavad visalt edenevat "terrorivastast" operatsiooni, sisuliselt kehtib suures osas Donetski, Luhanskis eikellegi võim. Märksa olulisem on küsimus, kuidas tõlgendab ja kasutab referendumi tulemusi Moskva. Kui president Putin "soovitas" eelmisel nädalal referendumi edasi lükata ja kinnitas samal ajal, et on andnud korralduse väed Ukraina piiridelt tagasi tõmmata, siis jäi selle avalduse eesmärk arusaamatuks nii separatistidele kui läänemaailmale. Vägede tagasitõmbamise väide osutus igatahes valeks ja referendumit edasi ei lükatud.

Tõenäoliselt oli Moskva sõnumi mõte ennast Ida-Ukraina separatistidest distantseerida, luua mulje, et ka nemad ei kontrolli olukorda, anda Ida-Ukraina "tahteavaldusele" võimalikult suur legitiimsus. Täna hommikul on Moskva igatahes referendumi tulemusi tunnustanud ja saadab nüüd igast kanalist nõudmisi, et Kiiev alustaks "Ida-Ukraina esindajatega" läbirääkimisi.

Eesmärk on Ukraina lõhkuda

Lühidalt. Moskva surub läbi oma algusest peale välja käidud Ukraina tükkideks lõhkumise projekti. Kui Venemaa vägesid sisse ei saada ja samal ajal jätkab vägivaldsete provokatsioonidega, hakkab tema nõue "ainult" läbirääkimiste pidamiseks tunduma ju üsna mõistlik. Lõks seisneb loomulikult selles, et Kiiev peaks läbi rääkima oma territoriaalse terviklikkuse lõhkujate ja GRU agentidega, kes on Ukraina põhiseaduse vastaselt riiki lõhestamas, kelle käes on pantvangis hulgaliselt Ukraina kodanikke ja kes kavatsevad vähemalt "oma" territooriumil takistada presidendivalimisi 25 mail.

Hetkel tundub, et Moskva tunnustab küll ebaseadusliku referendumi tulemusi kui "rahva tahet", aga ei kavatse tunnustada seaduslike presidendivalimiste tulemusi, sest on ise loonud olukorra, kus neid kogu riigi territooriumil ei toimu.

Donetski Vabariigi esindajad näevad ennast aga juba kui uue riikliku subjekti esindajaid, mis hakkab "lähendama suhteid Venemaaga" ning kavatseb "astuda Tolliliitu". Moskva on juba asunud referendumi tulemusi kasutama argumendina Kiievi sõjalise operatsiooni lõpetamise nõudmiseks. Ühesõnaga, Moskva loodab, et tal õnnestub suruda Kiiev ehk Ukraina Donetski ehk "Donetski Rahvavabariigiga" läbirääkimistesse, mis oleks pikk samm riigi lõhenemise suunas.

Nurka mängitud Kiiev

Eemalt on küll väga riskantne õpetada, ent Kiievi valitsusel ei ole ei Ukraina terviklikkuse ega omaenda legitiimsuse seisukohalt muid valikuid, kui sõjalist operatsiooni jätkata. Loodetavasti jätkub neil selleks jõudu. Ida-Ukraina referendum ei ole aga midagi muud, kui osa Putini nn mittelineaarsest sõjast. Putini nõunik Vladislav Surkov avaldas vahetult enne Krimmi operatsiooni lühijutu, kus ta seda uut tüüpi sõda kirjeldas. "Mõned piirkonnad liituvad ühe poole, mõned teise poolega. Üks linn või põlvkond või sugu liitub kolmandaga. Siis võivad nad pooli vahetada, mõnikord keset lahingut. Nende eesmärgid on üsna erinevad. Enamik mõistsid, et sõda on osa protsessist. Kuid mitte tingimata, et see on selle kõige olulisem osa".

Kremli eesmärk sõja praeguses faasis on segadus. Kiievi valitsuse murendamine, totaalse kontrollimatuse ja kaose loomine, erinevate osapoolte erihuvide üleskütmine ja lõpuks: kas Ukraina kaheks löömine või veel parem, kahe vaenutseva Ukraina hoidmine teineteise pantvangis.

On kriitiliselt oluline, et 25. mai valimised toimuksid võimalikult kogu riigis, et Ukraina suudaks saavutada edu idapoolsete linnade kontrolli alla saamisel ning et Lääs ei hakkaks sundima Kiievit ebaseaduslikult võimu haaravate separatistidega läbirääkimistesse, mida Kiiev ise õigeks ei pea. Läbirääkimised "Donetski Rahvavabariigia" oleks täna de facto tunnustus Ukraina lõhenemisele. Võimalik, et see oleks ühtse Ukraina lõpu algus.