EERIK-NIILES KROSS: Vajame Balti sõjalist liitu
Eesti, Läti ja Leedu suhted meenutavad pisut kolme mehe suhteid, kes Jerome K. Jerome’i raamatus koos koeraga paadis sõitsid. Pealispindses retoorikas suhtutakse teineteisesse üleolevalt või solvavaltki, iseloomult võidakse olla sama erinevad kui viikingid ja venelased, aga tegelikult oleks edasisõit igaühel eraldi oluliselt raskem. Eriti ja eelkõige puudutab see kaitse- ja julgeolekupoliitikat.
Eesti on väljaspool riigikaitset Läti ja Leeduga pigem konkurent kui liitlane. Me võistleme kaubavoogude, välisinvesteeringute, läänesuhete, panganduse usaldusreitingute, turisminduse ja euroliidu läbirääkimisteemade sulgemiskiiruse pärast. Igaüks meist tahab olla klassi parim ja on teataval määral oma edukuse nimel valmis teistele kaigast kodaratesse panema.
Üks julgeolekupoliitiline üksus. Kaitsepoliitika ja riigikaitse on arvatavasti aga ainus valdkond, kus meie huvid peaaegu täielikult kokku langevad. Juba Georg von Rauch näitas oma klassikalises Balti riikide esimese iseseisvuse ajaloos, et Eesti, Läti ja Leedu on ajalooliselt arengult ja kultuuriliselt küll erinevad, kuid üheaegse iseseisvumise ja Venemaa naabrusest tuleneva geopoliitilise sarnasuse tõttu julgeolekupoliitiliselt vaadeldavad ühe üksusena.
Eesti poliitikas pole Balti koostöö kunagi olnud populaarne. Pigem on sellega tegeletud poliitilise korrektsuse sunnil. Oleme loonud küll rea mitmesuguseid koostööorganeid ja -projekte, kuid Balti asja on pigem ajanud need poliitikud, kes keeleoskuse puuduse või erakondliku positsiooni nõrkuse tõttu pole Brüsselisse pääsenud.
Poolpiduse poliitilise koostöö taustal tundub Balti kaitsekoostöö väga edukas. Kõik, mis seostub NATO integratsiooni ja Balti riikide koostööga, saab rahvusvaheliselt kiita. Kui kindral Aleksander Einseln tuli 1993 välja ideega luua kolme Balti riigi ühine väeosa, mille komandokeeleks saaks inglise keel ning mis oleks valmis osalema rahvusvahelistes rahuoperatsioonides, leidis plaan tunduvalt kiiremini toetuse NATO-s kui kodus. Ja kuigi algus oli raske, sai BALTBAT-ist Eesti-Läti-Leedu katisekoostöö suunanäitaja.
Nüüdseks on lisandunud kolm tõsist ühisprojekti. BALTRON ehk Balti ühine miinivastane mereväe eskaader, BALNET ehk Balti ühine õhuseiresüsteem ja Balti kaitsekolledĻ, kus õpetatakse Balti ohvitsere NATO küpseks. Kõiki programme aitavad rahastada NATO riigid, kõik on Brüsselis kõrges hinnas ja suurendanud meie NATO-kõlbulikkust.
Tundubki, et asi liigub õiges suunas. Aga võib näha ka teistsugust pilti. Kolmel kaitseväel on erinev relvastus, erinev laskemoon, erinev taktika, erinev käsuliin, erinev kaitsekontseptsioon ja väljaspool Baltdefcoli erinev väljaõpe. Kui mõned kaitseliitude ühisüritused välja jätta, on Balti riikide ühisõppusi peetud peaasjalikult NATO egiidi all ja mõne NATO riigi juhtimisel. Balti kaitsekoostöö projektid kipuvad lähtuma pigem NATO rõõmustamisest kui tegelikust koostöötahtest.
Kui N Liit suvel 1940 Eesti okupeeris, tõi Stalin okupatsiooni ettekäändeks sõjalise liidu ettevalmistamise Eesti, Läti ja Leedu vahel. Tegelikkuses ei olnud seda liitu sel kujul olemas, et seda N Liidu vastu kasutada. Kuigi Eesti ja Läti vahel oli 1923 sõlmitud sõjalise liidu leping, puudus tegelik sõjaline koostöö. N Liidu agressiooni vastu ei üritatudki lepingut realiseerida. Kuigi Stalin ja Molotov teadsid seda väga hästi, oli Balti sõjaline liit siiski nende arvates maailmale piisavalt tõsine süüdistus, et sellega lagedale tulla. Ja tõenäoliselt oleks tegelik Balti liit ka võinud meie saatust muuta.
Balti keti meeleolud andsid taolise liidu tekkeks lootust. Ometi on see sündimata. Eelpoolmainitud konkurents muudes valdkondades on takistanud ka sõjalise liidu loomist Eesti, Läti ja Leedu vahel. Kahetsusväärne, aga tõsi. Mis on takistanud kolmel Balti riigil sõlmimast Põhja Atlandi lepingu eeskujul omavahelist nn viienda artikli lepingut, mis ütleks, et kui rünnatakse ühte Balti riiki, käsitlevad ülejäänud ennast ründajaga sõjas olevaks ning tegutsevad vastavalt? Kui taoline leping sõlmida ja sisustada reaalse sõjalise koostööga, muutuks Eesti ründamine kordades riskantsemaks kui praegu. Võimalik ründaja peaks arvestama kolme riigi ressursiga ja mitte 1,4 miljoni, vaid 8 miljoni inimesega.
Aitame sõjas Portugali, mitte Lätit. Kõik kolm Balti riiki on aastate jooksul läbi kõigi valituste kinnitanud valmidust sõlmida sama leping NATO-ga. Ehk oleme valmis alla kirjutama lepingu, mis ütleb, et kui näiteks Tuneesia ründab Portugali, käsitleb Eesti seda rünnakuna ka enda vastu ning end Tuneesiaga sõjas olevaks. Aga me ei ole suutnud kümne aastaga sõlmida vähegi võrdväärset lepingut Lätiga. Peaks ju olema selge, et kui keegi ründab Lätit, on meie julgeolek märksa rohkem ohus kui rünnatakse Kreekat või Islandit.
Novembris saavad Balti riigid ilmselt kutse NATO-ga ühinemiseks ning arvatavalt 2004. aasta lõpuks on kõik NATO täisliikmed. Võiks aga väita, et Washingtoni lepingust Balti sõjaliseks liiduks ei piisa. Tegelikult ütleb lepingu artikkel viis, et relvastatud rünnaku korral ühele lepingu osapoolele, käsitleb iga lepinguosaline seda rünnakuna enda vastu ning kohustub rünnatavat abistama, “rakendades üksi ning koos teiste osapooltega abinõud, mida peab vajalikuks”. Otsesõnu pole öeldud, et tuleb sõdima minna ning teoreetiliselt võiks Eesti siis näiteks Läti ründamise puhul öelda, et me peame “vajalikuks abinõuks” konsultatsioone Riiaga.
On selge, et Balti riigid peaks sõlmima sõjalise liidu sõltumata NATO-st. Arvestades meie võimalikku ründestsenaariumi, tuleks kindel kohustus teistele appi minna kasuks kõigile. Ühise kaitseplaneerimise alustamine näitaks ka meie täiskasvanuks saamist Brüsselile, kes on seni pidanud meid koostööprojektidesse ninapidi sisse toppima.
Sisuline ühistegevus tugevdaks oluliselt kolme riigi häält NATO-s. Kui NATO kutse saamisel peab Eesti saatma Brüsselisse umbkaudu 30 sõjaväelast ja ametnikku ning sama peavad tegema ka Läti ja Leedu, oleks nii eelarve kui infovahetuse mõttes mõistlik jagada Läti ja Leeduga komisjonid. NATO-s on kokku ligi 400 komisjoni ja alakomisjoni. Kindlasti ei pea me esialgu olema kõigis esindatud. Ent me saame demonstreerida koostöövalmidust ja võimendada kohalolekut kui üks riik esindaks ühes komisjonis teist kahte. Välja arvatud olulisemad poliitilised komiteed, kus riik peab igal juhul ise kohal olema.
