EERO MERILIND: digilugu kergendab perearsti tööd
Kuigi on püütud jätta muljet, et arstid on digitaalne terviseloo vastu, näen igapäevaselt patsiente ravides, et digiloos on plusse rohkem kui miinuseid. Nagu perearstid kogu Eestis, täidan ma juba aastaid oma patsientide haiguslugusid digitaalselt ning keskse andmevahetussüsteemi tulek ei mõjuta märkimisväärselt igapäevast ravitööd ega võta ära aega haigete vastuvõtuks.
Arstide Liidu kartus andmete kuritarvitamise osas on pigem teoreetiline. Vastupidi, digilugu on vettpidav tõendusmaterjal ning garantii, et pahatahtlikud inimesed tulevikus õiglase karistuse saaksid. Erinevalt paberkandjast jääb digiloos igast päringust ja andmetevaatamisest järele jälg, mida ka patsient kontrollida saab.
Tõsisem probleem tekib, kui arstid otsustavad, et nad ei liitu digilooga, kartes kohtuskäike ka karistusi raviotsuste eest. Eraarstid ei soovivat e-terviselooga ühineda, sest see ei tagavat patsiendi privaatsust. Oma hiljutises artiklis Päevalehes ütles Dr Margus Punab, et tema patsiendi haiguslukku väga tundlikku infot ei märgi ning kasutab neutraalsed diagnoosikoode.
See võib küll patsiendi privaatsuse seisukohast tervitatav olla, kuid üldise tervishoiu kontekstis mõtlematu. Samuti võib selline käitumine ka patsiendile valusalt kätte maksta, kuna salakeeles täidetud haiguslugu on tõenäoliselt kasutu patsiendi järgmisele raviarstile, kui senine peaks meditsiinist kõrvale astuma.
Patsientide kartus, et digiloost näeb tema delikaatseid terviseandmeid mõne muu valdkonna arst, on inimlikust vaatenurgast arusaadav. Kuid samas ei tohiks me unustada, et arst on arst, olenemata tema erialast, ning iga tohter on andnud vande patsiendi terviseandmete konfidentsiaalsuse hoidmiseks. Pahatahtlikud või ebaeetilised meedikud saavad ka täna patsientide infot ebasoovitavatele isikutele jagada. Vahe on ainult selles, et digilugu fikseerib selle, kui keegi on põhjendamatult oma patsiendi või teise raviarsti hoolealuste terviseandmeid pärinud. Lisaks puudub anonüümsetel kabinettidel kohustus hakata digilukku andmeid saatma.
Terviseajalugu on ravimisel oluline
Eraldi teema on patsiendi terviseajalugu ehk info patsiendile varem tehtud uuringute ja analüüside, määratud ja väljaostetud ravimite ning diagnooside kohta. Dr Punabi väide, et 98% sellest infost on “ballast” on perearsti kontekstis kindlasti põhjendamatu. Vastupidi, on äärmiselt tähtis, et minuni jõuaks info patsiendile tehtud uuringutulemuste, eriarstide otsuste, väljaostetud ravimite ning muu kohta, mis võib mõjutada patsiendi edasist ravi, kuid mis täna sageli perearstini ei jõua. Patsient pääseb aga “postiljoni” rollist ning ei pea enam saatekirjad ja analüüside tulemused näpus ühe arsti ukse tagant teise juurde käima, uuringutulemused perearstile tooma ning retsepti käekotis kaasas kandma.
Dr Punab väidab oma artiklis, et digiloo kasutuselevõtul patsiendi kohta kogunevatest terviseandmetest kõige olulisema väljaselekteerimine võtab liiga palju aega. Tegelikkuses on digiloo eeliseks just info süstematiseerimine ning erinevad otsingumootorid, mille abil saab volitatud raviarst digiloost patsiendi kohta käivaid konkreetseid andmeid pärida.
Tõsine probleem on aga see, et digilukku koondatud andmed hakkavad lumepallina kasvama ning nende hoidmine ja ladustamine läheb iga aastaga üha kallimaks. Perearstidena tuleb meil kõigil oma eelarvet lugeda ning praegu ei ole riik perearstidele ette näinud raha e-terviselooga liidestumiseks, samuti ei arvesta haigekassa poolt makstav IT-komponent kõiki tekkivaid kulusid.
Digiloos on patsientidele on jäetud võimalus oma terviseandmeid valikuliselt või täielikult ka sulgeda, mis tähendab, et patsiendi soovil teised arstid sisestatud infot ei näe. Siiski, perearstina tahaksin loomulikult loota, et patsiendid tunnevad oma raviarstiga usalduslikku suhet ning mõistavad, et ka südamearsti diagnoosid või psühhiaatri poolt määratud ravimid, mis patsiendi hinnangul pole perearstile oluline teave, võivad tegelikkuses osutuda eluliselt tähtsaks.
Investeering tulevikku
Olen veendunud, et nagu iga uus asi, toob ka digilugu kaasa üksjagu segadust ning kindlasti esimestel aastatel kulub arstidel sellega täiendavat harjumisaega. Samas ei saa seda üledramatiseerida, sest tegelikult hakkab arst ka digiloo rakendumisel kasutama ikkagi oma harjumuspärast raviasutuse infosüsteemi, kuhu ta patsiendi raviinfo sisestab. Raviasutuse infosüsteemis olevast teabest liigub digilukku vaid haigusjuhu kokkuvõte, mille arst peab niikuinii ka täna koostama. Paberimajandusele kuluvat aega vähendab kindlasti see, et senise viiesaja saatekirja asemel on digiloos ette nähtud seitse standardiseeritud saatekirja, mis täitmisel automaatselt ka digiloos nähtavaks muutuvad. Samuti on digiretsept eeltäidetud ning arst ei pea uurima soodustusmäärasid ega võta vastutust valesti määratud soodustuse osas.
Olen digiloo arengu suhtes üldiselt positiivselt meelestatud ning ootan põnevusega tekkivaid IT-lahendusi. Hüpe peaks olema võrreldav sellega, kui käsitsi kirjutatud retseptide asemel hakkasime kasutama arvutist prinditud retsepte. Usun, et keegi meist ei soovi tagasi käsitsi retseptide kirjutamise aega.
