Eesmärk abinõu ei pühendanud
Miks küll läänes üles kasvanud muslimid ühinevad brutaalse Islamiriigiga, on tänavu imestatud. Eile USA luure keskagentuuri (CIA) kinnipidamis- ja ülekuulamismeetodite kohta avaldatud raport võtab imestamispõhjust vähemaks. Selgub, et lääne demokraatia kaitsjad suudavad samuti võikaid tegusid toime panna. Täieliku üllatusena ei tohiks see kellelegi tulla. USA senati luurekomitee raport on sellegipoolest šokeeriv, sest paljastab, kui palju CIA piinamist kasutas ja kui leidlik selles oli.
Piinajad on ennast õigustanud vajadusega koguda kiiresti infot, et ennetada uusi terroriakte. Wall Street Journalis ilmunud arvamusartiklis heidavad kolm CIA eksdirektorit raportile ette, et see ei arvesta toonase olukorra konteksti. Nende sõnul tundus pärast 2001. aasta 9. septembri terrorirünnakuid iga päev mööduvat tiksuva kellapommi saatel. Ka olevat kiiresti selgeks saanud, et suhete-loomise-tehnikaga al-Qaida laagrites tõhusat koolitust saanud kinnipeetutelt infot kätte ei saa.
Paraku väidab senati raport, et „tõhustatud ülekuulamine” ei andnud CIA-le juurde olulisi luureandmeid. CIA eksdirektorid vaidlevad sellele vastu, aga nende objektiivsuses on põhjust kahelda rohkem kui senati uurimiskomitee omas. Piinamiste teel saadakse ülekuulatavatelt infot, mis ei ole usaldusväärne, samuti raskendatakse sellega edasist infokogumist. Eesmärk ei pühendanud kõnealusel juhul abinõu isegi tulemuslikkuse mõttes.
Iseenesestki mõista ei sobi CIA teod, mida raport kirjeldab, kokku läänelike väärtustega. Sellel on otsesed praktilised tagajärjed. USA ja üldse läänemaailma vastu vaenulikele jõududele, nagu islamiäärmuslased või Venemaa, annab see hea võimaluse rääkida lääneriikide kahepalgelisusest ja õhutada inimeste viha lääne vastu.
Vahel võib tõesti tekkida kange tahtmine vastata julmusele julmusega, kuid sellel teel varitseb oht muutuda vihatud vastaspoole sarnaseks. Üks optimismi sisendav külg on USA senati raportil siiski ka – see näitab, et demokraatlikud ühiskonnad julgevad tehtud vigu tunnistada.
