Eks elus juhtubki igasuguseid asju ootamatult. Ilma et keegi neid kavandaks, sepitseks, esile kutsuks. Pole see esimene ega viimane kord, mil süsteemid ei tööta. Oluline on, kuidas inimene sellesse suhtub. Kas kui paratamatusse, õnnetusse, mis ei hüüa tulles. Mida elus ikka ette tuleb. Või kui võimalusse närvi minna, stresseeruda, halvasti öelda, oma sapp ja viha asjaosaliste pihta välja elada, küüniliselt parastada.

Poolteist telekavaba päeva oli ju tegelikult puhas õnnistus. Kui ekraan ees ei helenda, on mõjuv põhjus kätte võtta näiteks raamat. Millal seda viimati õigupoolest tehtud saigi? On põhjust rääkida pereliikmetega, kuulata, kuidas lastel läheb, mis kallimale muret teeb, helistada vanematele. Sest iga mõistlik inimene ju teab, et probleemiga tegeldakse ja normaalne elukorraldus taastub õige pea. Vaja vaid veidi kannatust ja inimlikku mõistmist – sest alati võinuks minna ka hullemini.

Minu meelest tuleks rohkem arendada oskusi toime tulla ka siis, kui midagi juhtub. Mis saab siis, kui näiteks elekter (ptüi-ptüi-ptüi!) peaks sama kauaks ära kaduma või kui kraanist ei tule tilkagi vett? Kas saame siis hakkama või sureme välja? Praegu läks ju kõik tegelikult väga hästi.