Eessõna: Vananemisest
Mõtlesin sellest, kui istusin esmaspäeva õhtul lennukis, mis kandis igasugust ärirahvast Stockholmist Tallinna. Olime käinud intervjueerimas 90-aastast Käbi Lareteid ja ma mõistsin, et tema pole mitte vananenud, vaid ELANUD. Mitte allaheitlikult hääbunud, vaid kehtestanud ennast läbi elu.
Käbi Laretei polnud enam sugugi esimeses nooruses, kui ta 37-aastaselt abiellus endast neli aastat vanema filmirežissööri Ingmar Bergmaniga, kes juba tollal oli Rootsis tunnustatud lavastaja. Kahe aasta pärast sündis nende ühine poeg Daniel. Käbil oli juba seljataga üks abielu ja tal oli sellest abielust tütar Linda.
Vaatasin üht ajaleheväljalõiget Käbi Ameerika Ühendriikide debüütkontserdi retsensiooniga, mis ilmus The New York Timesis 1965. aastal, kui ta oli 42-aastane. Pealkiri ütleb, et „Bergmani abikaasa andis sensitiivse kontserdi” – teda tutvustati tuntud abikaasa kaudu. Ka pärast lahutust elas see suhe omal moel edasi, kui Bergman kirjutas Käbi prototüübina filmi „Sügissonaat” stsenaariumisse. Kui see film linastus, oli Käbi 56-aastane.
Seega ei sündinud üks Käbi Laretei elu olulisemaid armulugusid põrmugi verinoorelt. Praegu on Käbi 90-aastane ja annab aastas kuni 30 kontserti, kus ta esitab klaveripalu ja räägib muusikast. Sel ajal, kui Eesti televaatajad nägid teda sädelemas Urmas Oti intervjuudes, oli ta üle 70 aasta vana. Mälupildi järgi, mis mul tollest ajast on jäänud, pidanuks teda viiekümneseks.
Missugune ajaperspektiiv on tema käsutuses! Teise maailmasõja ajal oli ta juba täiskasvanud, kahekümnendates eluaastates. Kõik need aastad pole tema kukil liivraske kotina, vaid hõljuvad ta ümber nagu peened batistist öösärgid, mida ta tavatses osta Zürichist. Ta on ka ise öelnud: „Ma polnud ennast tõeliselt kaotanud, nii nagu see teistele tihti omane oli.”
Teinekord kuulen, kui keegi ütleb „oh, mis mina nüüd, ma olen juba viiskümmend”, ja mõtlen, et ei tasu endale mulda peale tõmmata – pikk elu ootab ees. Me ei või ju ette teada, millised seiklused meid ootavad, kui oleme seitsekümmend.
