Eesti 2030+ annab päevapoliitikaülesed sihid



Eesti rahvaarv ei ole suur ning seda olulisem on iga inimese panus meie majandusse ja elukeskkonda.

Me ei saa lubada, et elu mõnedes Eesti piirkondades hääbuks lihtsalt seetõttu, et töökohad ja teenused jäävad inimestele kättesaamatuks, kuna riik ei ole suutnud piisava ettenägelikkusega suunata asustust ja transporti.

Eesti ruumilise arengu tulevikupildi järgnevaks paarikümneks aastaks visandab üleriigiline planeering Eesti 2030+ (www.eesti2030.ee), mida on koostöös kõigi huvitatud organisatsioonide ja isikutega loodud alates mullu kevadest. Selle järgi on Eesti eesmärk on olla 2030. aastatel sidusa ja kasutajasõbraliku ruumilise struktuuriga, mitmekesise elukeskkonna ning välismaailmaga hästi ühendatud riik. Meie hajalinnastunud ruumi inimsõbralikkuse ja majandusliku konkurentsivõime tagavad eeskätt looduslähedane keskkond ning hästi sidustatud asulate võrgustik.

Eesti linnade rahvusvahelisele konkurentsivõimele on väga oluline spetsialiseerumine. Eesmärk on mingis valdkonnas olla silmapaistev, et kaasata uusi investeeringuid ning saada uusi külastajaid. Eesti üks suuremaid edulugusid on näiteks Viljandi, mis on panustanud silmapaistval kombel rahvuskultuuri. Märkimisväärne on Eestile enim rahvusvahelist telekajastust andev Otepää, kus teadlikud valikud lõid aluse turismihooaja pikendamisele ja spordirajatiste arendamisele. Kuid palju rohkem Eesti linnu võiks olla rahvusvaheliselt märgatavad! Kuid linnade edukas spetsialiseerumine ja tänapäevane elu ei ole võimalik ilma heade liikumisvõimalusteta.

Üks edu pante on see, kas suudame ühendada Eesti peamised keskused – Tallinna, Tartu, Ida-Viru linnastu ning Pärnu – omavahel kiirel, mugaval, ohutul, energiatõhusal ja vähim keskkonda saastaval moel, see tähendab raudteereisiliiklusega. Maanteed ja autoliiklus ei saa siin olla reaalseks alternatiiviks, kuna oluline kiiruse tõstmine teedel ei ole meie kliimas võimalik. Ka viivad uued mitmerealised maanteed ohutuse eesmärgil suurematest asulatest mööda ja nii võtab linnadesse sissesõit senisest enam aega.

Kvaliteetne raudtee aga võimaldab tõsta reisirongi kiiruse 160 kilomeetrini tunnis. Kiirus ja mugavus peaks olema need, mis autosõitja ja bussireisija panevad rongi kasuks otsustama. Fookus raudtee eelisarendamisele on Euroopas valdav ja ka eelmine üleriigiline planeering pidas seda oluliseks.

Samal ajal on poliitikas valimiste eel tähtsaimate projektidena esile tõstetud Tallinna–Tartu maantee ja Saaremaa sild. Tegelikult on esimene märksa vähem kasu andev kui rongide kiirelt liikuma panek, teine aga on regionaalne projekt, mille järele puudub otsene vajadus, kui praamiühendus on korras (nagu täna on).

Ainult rongidest ei piisa

Loomulikult ei piisa ainuüksi rongiliikluse arendamisest! Seetõttu rõhutab üleriigiline planeering ka teisi ühistranspordi vorme ja nende omavahelise sidustamise vajadust. Üheks parimaks näiteks viimase kohta on Ülemiste mitmeliigilise transporditerminali rajamise idee, mis on juba leidnud kajastamist pealinna arengudokumentides.

Ühistransport peab inimesele tagama võimaluse viia hommikul lapsed kooli või lasteaeda ning sõita ise õigeks ajaks tööle ja õhtul vastupidi. Tihti kolivad inimesed maapiirkondadest ja väikelinnadest ära just elu- ja töökoha ühildamatuse ning teenuste kättesaadamatuse tõttu. Kui tahame tagada head elutingimused kõikjal Eestis, siis peame tagama tööjõuareaalide sisemise ja omavahelise hea seostatuse.

Üleriigilise planeeringu puhul peab esile tõstma koostöö aspekti. Praegu oleme olukorras, kus paljud riigi arengukavad vajavad täiendamist, kasvuvisioon on koostamisel ja maakonna-planeeringud vajavad uuendamist. Seda kõike on võimalik teha viisil, kus need erinevad arengudokumendid võimalikult palju toetavad ühiste eesmärkide elluviimist. Ühine siht on vajalik, et liikuda koos sinna, kuhu enamik meist soovib, kasutades oma piiratud ressursse targalt ja vältides riigijuhtimise kaugenemist kodanikust.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare