Eesti ajalookirjutus: liialt poolfabrikaate
Kuid läänes tehtu ja Eestis toodetava vahel on tajutav selge kvaliteedivahe. Läänest saabub meile ikkagi terviklikke käsitlusi – ette võetakse kas näiteks terve sõda või siis kirjutatakse põhjalikumalt mõnest murranguhetkest, olgu selleks siis Normandia dessant või Stalingradi lahing.
Eesti ajalugu on aga pakendatud jupiti ja tükiti. Ajalookirjutus on küllastunud kõiksugu memuaaridest. Leidub leegionipoisse, soomepoisse, korpusepoisse ja tööpataljoni liikmeid. Mikroajalugu, nii et aitab.
Kuid ajalookirjutuse seisukohalt on see kõik vaid poolfabrikaat. See on materjal, millest alles peaks raamatuid tegema hakkama, sest memuaarid pole üldjuhul „suure pildi” sündmustega piisavalt seostatud ja tasakaalustatud. Olgu, eks samalaadseid mikroasju tuleb tõlgete kaudu ka läänest, kuid seal ei jääda sellesse punkti pidama. Albert Speer ja anonüümne naine Berliinist küll meenutavad 1945. aasta Saksamaad kumbki oma vaatenurgast, kuid üldkäsitlused nagu Antony Beevori „Berliin 1945” seavad meenutused laiemasse konteksti. Eesti raamatupoest võib üsna hõlpsalt leida mingi subjektiivse meenutuse Teise maailmasõja sündmustest Eestis või siis Vabadussõjast, kuid sidusaid tervik-käsitlusi niisama lihtsalt silma ei hakka.
Vaiksed aastapäevad
Ei peeta tähtsaks ka aastapäevade väärikat tähistamist. Tartu rahu üheksakümnes aastapäev oli alles hiljuti, kuid Tartu rahu teemalist raamatut või siis suurt Vabadussõja üldkäsitlust poeakendel näha ei ole. Meeldivaks erandiks on küll Mati Kröönströmi „Kaptenite ja leitnantide sõda. Eesti sõjaväe juhtkoosseis Vabadussõjas 1918–1920”.
Eesti autoreid eristavad lääne omadest küsitava väärtusega periodiseeringud. Võtame Mati Grafi „Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööri-päevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini”. Ma ei usu, et 1988. aasta sügisel oleks veel kuigi palju eestlasi tundnud, et Kalevipoeg on koju tulnud, samuti polnud 1978. aasta nende jaoks teab mis pööripäev. Oli stagnatsiooniaeg, mis aastatel 1986–1988 murenema hakkas, ja aeg, mis tuli pärast seda – rahvuslik ärkamine ja tee riikluse taastamiseni. Mingi muu periodiseering mõjub katkestusena.
Sama häda all kannatab Ago Pajuri muidu tõhus „Eesti riigikaitsepoliitika 1918–1934”. Loomulik vaatlusperiood oleks ikkagi vabariik kui tervik 1940. aastani välja. Või siis kogumik „Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972–1987”. Lõppdaatumist saab aru, aga 1972. aasta? See polnud Nõukogude Liidus ju mingi murdepunkt ja grupisisese loogika alusel periodiseering on kahtlase väärtusega.
Huvitav on vaadata, et hästi pakendatud ja ülevaatlikku ajalugu pakuvad hoopiski sellised uurijad, keda elupõliseks täiskohaga ajaloolaseks ei peaks – Tiit Made ja Mart Laar, kellelt Eestile saatuslike pöördepunktide kohta on juba trobikond raamatut välja tulnud. Jah, originaalmaterjali seisukohalt ei tarvitse tõsi-ajaloolased nende töö kvaliteediga rahul olla, kuid nõnda suur aktiivsus sunnib küsima: kus siis tõsiajaloolaste teosed on?
