Eesti antropoloog Pariisis: kollavestid ja lääne keskklassi stagnatsioon

Heaolu kasvuga harjunud eestlastel ongi raske prantslasi mõista.

Eesti viimase veerandsajandi elukogemuse põhjal on meil ehk raske mõista Prantsuse ja laiemalt vana lääne keskklassi elu soikumist. Loomulikult pole ka Eestis majanduskasv ühtlaselt jaotunud ja iseseisvuse algusaastatel suurenes ebavõrdsus järsult, kuid ometi on Eesti inimeste ostujõud alates 1990-ndate algusest – siirdeaja põhjast – märkimisväärselt paranenud ja elu mugavamaks läinud. Erinevalt prantslastest saavad Eesti inimesed endale praegu lubada märksa rohkem kui 25 aastat tagasi.

Teisele maailmasõjale järgnenud kolme kuldse kümnendi (les trente glorieuses) jooksul tõusis prantslaste elatustase märkimisväärselt: tööstus arenes, tööhõive oli suur, ametiühingud tugevad, majanduslik ebavõrdsus märksa väiksem kui enne Teist maailmasõda või 21. sajandi hakul.

Selle tagajärjel, et pärast stagflatsiooni kriisi sai peavooluks neoliberaalne valitsemisortodoksia, tõusis lääneriikides 1980-ndatel esile poliitika, mis soosis kõrgharitud eliiti, kuid pärssis töölisklassi ja vaesema keskklassi elujärje arengut. Kaubanduspiirangute lõdvendamine ja endiste sotsialismimaade kapitalistlikku maailmamajandusse lülitamine lubas laiendada hargmaiseid tarneahelaid: suunata tööstustootmise vaesematesse riikidesse ja jätta juhtfunktsioonid läände.