Link kopeeritud!

Eesti astub euroalasse. Millised on võidud ja kaotused?

 (4)

Eesti astub euroalasse. Millised on võidud ja kaotused?
Arno Mikkor

Eesti juhtpoliitikud ja majandustegelased ning umbes pool rahvast on saanud oma tahtmise ning uue aasta alguses astuvad eestimaalased majanduskeskkonda, kus valitseb euro.

Raha on majanduse toimimise jaoks vajalik nagu veri inimese jaoks. Piltlikult toimub meie kriisihaige majanduse verevahetus, millest loodetakse usalduse suurenemist Eesti riigi ja tema majanduse vastu, vahenduskulude vähenemist, uusi investeeringud ja tööhõive tõusu.

Mõistagi pole Eestil enam euroalast tagasiteed, Eesti kroonid põletatakse ja mündid püüab Eesti Pank müüa mündivermijatele, hoolimata, et EV põhiseaduse paragrahv 111 sätestab Eesti Panga ainuõigused raha emiteerimiseks Eestis.

Seda sätet tuleb nüüd tõlgendada EL-i õigusega vastavuses olevaks ja kohaldada koostoimes liitumislepingu ja põhiseaduse täiendamise seadusega, mis võeti vastu 2003. a. rahvahääletusega.

Siiski oleks huvitav teada, kui paljud kodanikud EL-iga ühinemise poolt hääletades endale selgesti teadvustasid, et sama jah-sõnaga nad olid ühtlasi ka Eesti krooni kaotamise poolt. Pakun, et mitte rohkem kui paar protsenti hääletamas käinutest.

Igal juhul on eksitav rääkida sellest, et euro poolt hääletati 2003. a 13. septembri referendumiga. Tõsi, samal päeval toimus ka üks euroalaga ühinemise referendum, kuid seda tehti Rootsis ja rahvas hääletas seal kindlalt euro vastu.

Samal teemal:

Euroala laiendamine käib nobelisti õpetussõnade vastu

Nüüd kui Eesti euroalasse astumiseni on jäänud vaid napp kuu, võib hakata tegema järeldusi selle kohta, mida tähendab see maailma, Euroopa ja eriti Eesti erinevatele elanike ja ettevõtjate gruppide jaoks, kes on tõenäolised võitjad ja kaotajad, lühemas ja pikemas perspektiivis.

Et nendele rasketele küsimustele püüda vastata, peab pöörduma Euroopa rahaliidu moodustamise teoreetiliste aluste poole. Need on sõnastanud eelkõige Ameerika majandusteadlane Robert Mundell, kes sai euro pangaarveldustes kasutuselevõtu aastal (1999) Nobeli majanduspreemia optimaalse valuutapiirkonna teooria väljatöötamise eest. Mundelli teoreetiliste seisukohtade ja näpunäidete alusel pandi paika nii rahaliiduga ühinemise nn Maastrichti kriteeriumid kui ka rahaliidu stabiilse toimimise („Stabiilsuse ja kasvu pakti“) sätted.

Saab väita, et rahaliidu viimaste laiendamistega on teadlikult ignoreeritud vähemalt kolme optimaalse valuutapiirkonna teooria aluspõhimõtet.

Loe veel

Esiteks peaksid rahaliiduga ühinevad piirkonnad suutma täita nii nominaalseid kriteeriume (inflatsioon, riigieelave defitsiit ja intressimäärad) kui ka olema lähedal reaalsele konvergentsile eurotsooniga, sh saavutanud keskmisele lähedase arengu- ja elatustaseme.

Rahaliit toimib hästi siis, kui selle riikide elanike reaalsed sissetulekud ja ostujõud ei erine kuigi palju. Majanduskriisis on Eesti SKP tase langenud 63% ni EL keskmisest SKP-st inimese kohta, jäädes veelgi rohkem maha euroala riikide tasemest.

Teiseks peaksid piirkonna riigid olema ühetaolise majandustsükliga. Eesti suutis täita Euroopa rahaliiduga ühinemise kriteeriumid sügavas kriisiseisundis, kuid nende näitajate edasine püsimine nõutud piires ei pruugi olla jätkusuutlik ja isegi mitte ratsionaalne, sest Eesti majandustsükkel on teistsuguses arengufaasis kui vanas Euroopas ning meie suhteliselt madala arengutaseme jaoks on vaja teistsugust majandus- ja rahanduspoliitikat kui kõrgeltarenenud riikide jaoks.

Eesti vajab veel vähemalt ühte kõrge majanduskasvu ja inflatsiooniga perioodi, et viia läbi vajalikud majanduse struktuursed reformid ja jõuda lähemale EL-i riikide keskmisele sissetulekute ja hindade tasemele.

Euroalas saavutab Eesti tõenäoliselt suurema stabiilsuse, kuid majanduskasv võib jääda ka loodetust väiksemaks, sest rahaliidu nõuete täitmine ei võimalda uusi mahukaid investeeringuid, tõsta palkasid ja vähendada oluliselt tööpuudust. Eestile edu toonud majandusvabadused ja majanduspoliitika paindlikkus vähenevad ning eurobürokraatia ja ülereguleeritus hakkavad ohustama konkurentsivõime kasvu.

Kolmandaks ja ilmselt isegi kõige tähtsamaks probleemiks on see, et Euroopa Liidus pole korduvatele katsetele vaatamata ikka veel saavutatud rahaliidu pikaajaliseks kestmiseks vajalikke poliitilisi kokkuleppeid.

Neid üritati saavutada Euroopa Põhiseaduse kehtestamisega, kuid see kukkus rahvahääletustel Prantsusmaal ja Hollandis läbi 2005. aastal. Viimasel EL-i Ülemkogu istungil kolme nädala eest tehti katse algatada eelmisel aastal jõustunud Lissaboni lepingu muutmine, kuid ka selles ei suudetud kokku leppida.

Poolikute kompromisslahenduste suhtes jäi Euroopa Keskpanga president J.-C. Trichet isegi eriarvamusele. Seega jätkub olukord, et peaaegu kõik EL-i riigid (sh suurriigid) ei tule toime euroala reeglite täitmisega, mis on juba kõikuma löönud euro usaldusväärsuse.

Euroala võib laguneda mitmeks valuutapiirkonnaks

Ajaloost pole teada ühtki rahaliitu, mis oleks kestnud ilma tugeva keskvõimuta või föderaalriikliku koostööta. Ka Euroopa Liit otsib pingsalt uusi poliitilisi kokkuleppeid suurema eelarve ja ühtsema maksupoliitika, ühiste valuutareservide loomise ja teistes rahaliidu stabiilsuse jaoks olulistes küsimustes.

Näiteks Euroopa Liidu eelarve on käesoleval perioodil vaid 1,045% EL-i liikmesriikide sisemajanduse koguproduktide summast, ehk ca 141 miljardit eurot 2010.a., samas kui USA eelarve ulatub 25% ni SKT-st, ehk enam kui 3,5 triljoni USD-ni, mis võimaldab Washingtonil oluliselt suuremal määral suunata ühist majandus- ja rahaala kui Brüsselil.

Praegu seisab Kreeka ja teiste nõrga finatsdistsipliiniga riikide suurte võlaprobleemide lahendamiseks kiiruga loodud 750 miljardi euro suurune päästepakett õhus. Euroopa vajab alalist majanduskriisidega võitlemise mehhanismi ja operatiivselt rakenduvaid meetmeid finatsdistsipliini rikkujate, ohjeldamatult laenavate ja kulutavate riikide ohjamiseks. Kuid kokkuleppeid pole saavutatud ning edaspidi on neid ilmselt veelgi raskem saavutada.

Mitmed kuulsad majandusteadlased ja hinnatud analüütikud on juba juhtinud tähelepanu asjaolule, et euroala võib laguneda või teiseneda mitmeks valuutapiirkonnaks, näiteks nõrga finantsdistsipliiniga Lõuna-Euroopa ja tugevama distsipliiniga Põhja-Euroopaks.

Euroopast vaadatuna on Eestit Euroopa rahaliitu vaja eelkõige selleks, et näidata maailmale Euroopa rahaliidu võimet laieneda. Euroopa riikidele on Eesti aga eeskujuks, et isegi kriisi tingimustes suudetakse kulutusi piirata, hoida riigivõlad madalal ja riigieelarve peaaegu tasakaalus.

Eestist vaadatuna toob euro kaasa aga ka paljude väiksemate ettevõtjate kartuse jääda alla uutele meie turgudele tungivatele konkurentidele, kellede jaoks pole Eestis enam valuutariski ja täiendavat siseturu kaitset.

Vaesemad kodanikud tajuvad euroalasse astumist ohuna nende toimetulekule, sest kiirenenud on hindade ja maksude tõus ja teiste riikidega ühtlustumine, mis peatuvad ilmselt alles siis, kui need jõuavad Euroopa siseturu keskmiste, kui mitte Põhjamaade tasemeni.

Paljude toiduainete, sigarettide ja alkoholi ning mitmete teenuste hindade tõusuks on kahtlemata veel edaspidigi ruumi, kuigi mitmete tööstuskaupade hinnad võivad ka langeda. Eesti kasvavaks mureks saab aga haridus- ja sotsiaalteenuste alarahastatus, sest euroalasse pääsemise nimel on neid kulusi korduvate eelarvekärbetega vähendatud tasemini, mis mitte ainult ei pärsi majanduse stimuleerimist ja jätkusuutlikku arengut, vaid on ohtu seadnud eesti rahvuse ja kultuuri kestmise.

Eesti euroalaga liitumise mõjusid pole seni teadaolevalt uuritud niisuguse põhjalikkusega nagu vaja oleks. Milline on euroga liitumiseks vajalike kriteeriumide täitmise (eelkõige eelarvekärbete) mõju majanduse eri sektoritele?

Liitumise mõju peamiste huvigruppide (valitsus, pangad, ettevõtjad ja tarbijad) lõikes nii lühi- kui ka pikaajalises perspektiivis? Vaid pisut on püütud tegeleda euro mõjude selgitamisega hindadele, kuid ka siin pole panustatud hinnatõusu põhjuste tegelike põhjuste uurimisele, mistõttu arvamuste lahknevus on ülimalt suur.

Euro viie rikkama riigi hulka ei vii

Meedias domineerib normatiivne arvamus, et euro pole hinnatõusu põhjuseks, mis on sama ühekülgne kui panna kõik viimatised hinnatõusud ainult euro süüks. Reaalses majanduses kujundavad hindasid paljud koosmõjulised tegurid, millede hulgas Euroopa Liidu Nõukogu juulikuine lõplik otsus võtta Eestis euro kasutusele alates 1. jaanuarist 2011. aastal oli üks selgemaid märguandeid selleks, et hinnad hakkasid tõusma.

Hindu on aidanud kergitada käibe- ja aktsiisimaksude tõusud, nõue eelistada Euroopa Liidus toodetud (suhteliselt kalleid) kaupu ja paljude teiste EL majanduspoliitikate järgimise kohustus. Euroks valmistumisel kehtestatud piirangud pole võimaldanud piisavalt investeerida uute töökohtade loomisse, lükkasid edasi vajalikud haldus- ja majanduse struktuurireformid ning süvendasid regionaalsed ja sotsiaalsed erinevusi Eesti ühiskonnas.

Euro kasutuselevõtt ei aita neid põletavaid probleeme lahenda, pigem tekitab uusi riske. Nende riskide maandamine vajab Eestis uut poliitilist kultuuri, teadus- ja loomeinimeste laialdasemat kaasamist vajalike muutuste läbiviimisse jms. Kui piirkonna kasvupotentsiaal on struktuursetel põhjustel ja oskustöötajate vähesuse tõttu ikka madal, siis ei too isegi madal intressi- ja inflatsioonitase kaasa uusi investoreid, vaid pigem kestva stagnatsiooni, elanike sissetulekute püsivalt madala taseme ja kasvava migratsiooni.

Püüdes kokkuvõttes hinnata võimalikult paljusid Eesti euroalasse astumisega kaasnevaid võitusid ja kaotusi nii riigi kui terviku, eriti aga ettevõtjate ja tarbijate seisukohalt, peab paraku tunnistama, et Eesti majanduse ja rahanduse andmine halvima vältimiseks Euroopa Liidu institutsioonide reguleerimise ja kontrolli alla on muutunud paratamatuks.

Sellest võidavad eelkõige poliit- ja majanduseliit, väliskapitali käes olevad suuremad eksportivad ettevõtted ja pikemas perspektiivis ka pangad, kuid kaotajateks saavad tõenäoliselt olemas väikeettevõtjad ja valdav osa tarbijaid, eriti need, kelle sissetulekutest suurem osa on seotud Eesti vabariigi riigieelarvega.

Euroalas terendab parimal juhul vaid EL keskmisest pisut kõrgem majanduskasv, mis ei võimalda jõuda mitte ainult viie rikkama, vaid lähiajal isegi mitte EL-i keskmiste riikide hulka.

Kui Eestis loodavad võimuparteid tänu eurole võimule jääda, siis Brüsselis on tehtud panus liitriigistumist toetavale poliitikale, jättes optimaalse valuutapiirkonna majandusteooria argumendid tahaplaanile.

Seega on euro eelkõige poliitiline ja vähem majanduslik institutsioon. Küsimusele, kui kaua saab poliitika domineerida majandusliku reaalsuse üle Euroopas ja Eestis, pole ühtset vastust. See sõltub mõlemi arengutest Euroopas ja kogu maailmas, eriti aga Ameerika Ühendriikides ja Hiinas.

Euroraha kehtestamine suhteliselt vaestes Kesk-ja Ida-Euroopa riikides seob need riigid küll tugevamini EL-i tuumikriikide külge, kuid samas on see juba süvendanud poliitilisi erimeelsusi EL-i vanade riikide hulgas, mis võib viia rahaliidu lagunemiseni juba keskpikas perspektiivis, siis kui ka Euroopa suurematel riikidel tekib raskusi oma ülisuurte võlgade tagasimaksmisega võlausaldajatele (peamiselt Hiina, Jaapani ja rikaste tooraineriikide pangad).

Diskussioon antud teemal jätkub Ivar Raigi avaliku Studia Generalia loenguga 18. novembril kell 18 Tallinna Ülikoolis.

Võida reis Toscanasse Arvamus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare