Eesti ei ole Nauru

Kaevandamine ei tee Eestist vältimatult Naurut. Endisi kaevandusalasid annab muuta ilusateks puhkealadeks.

Eesti fosforiidivarusid puudutav diskussioon on muutunud järjest emotsionaalsemaks. Üks, millega varude uurimise ja kaevandamise vastased hirmutavad, on Nauru saatus. Sealse fosforiidikaevandamise kurb lõpp on tõesti hoiatav näide: maailma kõige rikkamast riigist (per capita) sai üks maailma vaesemaid riike. Ka Nauru katsed maksuparadiisina investoreid meelitada ja küsida humanitaarabi nn tunnustamisteenuste eest pole suurt edu toonud. Tõsi, Venemaa andis Naurule humanitaarabi pärast Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamist, samuti Hiina Rahvavabariik ühtse Hiina poliitika tunnustamise eest.

Kuid pole õige võrrelda Eestit Nauruga, kus 70% maastikku on juba rikutud. Esiteks on 10 000 elanikuga Nauru kõigest mõne ruutkilomeetri võrra suurem kui Kihnu või Naissaar. Seal pole isegi elamiseks piisavalt ruumi, rääkimata kaevandustest. Teiseks kasutati Naurus suurema negatiivse keskkonnamõjuga avakaevandamist. Eestis võiks kasutada aga allmaakaevanduse tehnoloogiat, mis on viimase 20 aastaga jõudsalt arenenud. Sellel on märgatavalt väiksem tööjõuvajadus ja tänu elektrifitseeritusele ka väiksem mõju keskkonnale.