Eesti „ei” oleks üllatus
Kaja Kallas
riigikogu liige (Reformierakond)
Pankrot võib käivitada doominoefekti
Eelmise nädala neljapäeval oli meil majanduskomisjonis põhjalik arutelu Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi mõjust. Kõik kohal olnud eksperdid (majandusekspert Erkki Raasuke, Eesti Panga esindajad Martti Randveer ja Andres Saarniit ning tööandjate keskliidu esindaja Enn Veskimägi) leidsid, et Eesti peaks sellega ühinema. Päästepakett on märk solidaarsuse toimimisest ja sellest, et teisedki riigid on valmis õlga alla panema.
Ajaloos on juhtunud, et erinevad riigid lähevad pankrotti. Sealt on välja tuldud raha juurde trükkides või muul viisil. Elame nüüd aga globaliseerunud maailmas, kus kõik riigid ja riikide finantseerimisasutused on teineteisele laenu andnud, kõik on omavahel seotud ja kui üks kukub, siis võib see kaasa tõmmata ka teised. Hoiatatud on, et kui üks riik pankrotti läheb, siis võib see käivitada doominoefekti – nagu juhtus 2008. aastal Lehman Brothersi puhul, kui arvati, et laseme ainult ühe panga pankrotti, aga järgnes palju enamat.
Loomulikult on summa, mis fondi läheb, väga suur, aga garantii andmine ei tähenda veel raha maksmist. Stabiilsusmehhanism saab tagama erinevaid kohustusi, mis igaüks moodustavad fondist teatava osa. Kreeka on vaid osa sellest. Kriitikat on kreeklaste suunal väga palju olnud, kreeklased ise aga paluvad, et neile antaks aega atra seada, ja lubavad, et tegutsevad laenude tagasimaksmise nimel. Ma ei ole Kreeka majanduse ekspert ja mul on raske öelda, mida seal veel vaja teha oleks. Kuid selge on see, et laenu saavad nad ainult tingimustega. Oluline on aga rõhutada, et stabiilsusfond ja tulevane stabiilsusmehhanism pole otseselt Kreeka jaoks, vaid selle eesmärk on palju laiem.
Jevgeni Ossinovski
riigikogu liige (Sotsiaaldemokraatlik Erakond)
Tulekahju on vaja ära kustutada
Üldiselt olen ma stabiilsusfondiga liitumise poolt, kuigi arutelud selle ümber on väga emotsionaalseks läinud. Praeguses olukorras muud üle ei jää. Tulekahju on vaja ära kustutada. See tähendab mingitki hingetõmbepausi, võimalust teha reforme Euroopa Liidu tasemel. See on ka põhjus, miks mina ja mu erakond seda pooldavad.
Solidaarsusest selle juures rääkida ei ole väga mõistlik, sest Euroopa poliitilise eliidi vahel on solidaarsus väga tugev, aga tavainimeste tasemele see ei jõua.
Reaalsed lahendused on küll väga rasked. Ehkki lähiajal võetakse vastu Euroopa Liidu eelarve- ja majandusjuhtimise seadustepakett, võib seal tekkida vastuolusid aluslepingutega. Edasised sammud EL-i tasemel nõuaksid kindlasti aluslepingute muutmist, aga me oleme juba näinud, mis Lissaboni lepinguga juhtus. Viimased 22 kuud ongi Euroopa Liidu juhtimises valitsenud peataolek, kuid lahenduse edasilükkamine abipakettidega ei saa lõputult jätkuda. Eesti peab kindlasti rõhutama, et meie edasine abi on tingimuslik ja sõltub vajalike muudatuste sisseviimisest Euroopa Liidu tasemel.
Mina ei usu, et Kreeka pankrotti läheks, pigem võib uskuda teatud kontrollitud kokkulepet. Inglismaal, kus ma praegu olen, on sellest küll palju juttu, aga see kajastab pigem Briti euroskepsist. Pankrot tooks kaasa täieliku rahandusliku usaldusväärsuse kadumise nii Kreekas kui ka Euroopa Liidus laiemalt. Seega on pigem oodata kontrollitud kokkulepet, kus mõnede võlakirjade tähtaegu pikendatakse, kuid lõpuks makstakse siiski ära. Kreeka valitsus ei ole alati suutnud kokkuleppeid täita, kuid ka nemad on kahe tule vahel. Eelmise aasta lõpus tehtud otsused – avaliku sektori töökohtade koondamine ja palkade alandamine, samuti maksutõusud – olid päris olulised, samuti erastamisplaanid.
Eesti puhul ma ei pea väga tõenäoliseks, et Kreeka juhtum meile suuremat majanduslikku kahju tooks. Kui mängu tuleks veel Hispaania ja – jumal hoidku – Itaalia päästmine, on muidugi asi tõsisem. Tõsi, iga garantii puhul tuleb arvestada ka kõige mustemate stsenaariumidega.
Inara Luigas
riigikogu rahanduskomisjoni liige (Keskerakond)
EFSF ei kaota euroala probleeme
Mina olen EFSF-iga ühinemise vastu. Selle fondiga ühinemine, mille raames Eesti hakkaks tagama 2,5 euro ulatuses teistele Euroopa maadele antavaid laene ja nendelt makstavaid intresse, oleks Eesti riigile ennekuulmatu koormuse võtmine. Millised riskid sellega kaasnevad? Mis saab riskide realiseerudes meie enda riigieelarvest? Kui me võtame nii suure garanteerimiskohustuse, siis kas rasketel aegadel jääb Eestile endale võimekust laenata meie enda majanduse korrastamiseks või edendamiseks?
Euroopa Finantsstabiilsuse Fondilt laenu saavad riigid võtavad küll kohustuse astuda majandusolukorra parandamiseks vajalikke samme – kärpida eelarvekulutusi, reformida tööturgu –, aga me oleme varem näinud, kuidas EL-i liikmesmaad kohustusi ei täida. Ei täideta ka stabiilsus- ja kasvupakti nõudeid. Sellal kui juba praegused kontrollimehhanismid ei tööta, siis EFSF tähendab Euroopa tasemele veel ühe finantskeha loomist. Arvatakse, et see päästab olukorra. Aga kui ei päästnud seda vanad struktuurid, võib eeldada, et seda ei tee ka uus mehhanism.
Kui Eesti ühineb EFSF-iga, anname me fondile omapoolse usalduse garantii kuni 1,995 miljardi euro ulatuses (koos intressidega 2,5 miljardit). Kuna fondi garanteerivad ka teised euroala liikmed, saab see tänu suurtele tagatistele finantsturgudelt laenu võtta ja edasi laenata nendele liikmesmaadele, kes hätta satuvad. Meie garanteerime selle organisatsiooni usaldust. Ja kui miski äpardub, laenu saanud liikmesriigid tagasi ei maksa, siis meil on kohustus teha seda nende eest.
EFSF aitab küll päästa panku, kuid ei likvideeri euroala majandusprobleeme. Riigid on hädas, nad on väljastanud võlakirju, mis on parajasti teatud pankade omanduses ning riikidele laenatav raha aitab neid panku päästa. EFSF-i loomine tähendab, et me teeme rahadega veel ühe ringi, kuid ei kõrvalda kriisi põhjusi. Esiteks peavad liikmesriigid hakkama säästlikumalt elama. Teiseks on praegune kriis toonud ilmsiks euroraha kui sellise nõrkused. Kui Kreekal oleks oma raha, saaks ta seda devalveerida, mis annaks võimaluse majandus õigele kursile viia: Kreeka enda toodang läheks odavamaks, importtooted kallimaks, pensionid ja palgad jääksid nominaalväärtuses samaks, kuid reaalväärtuses langeksid. Praegu aga Kreekal võimalust oma raha devalveerida ei ole. Devalveerimise asemel peavad nad laenu küsima, mida siis teised garanteerivad.
Ma olen nördinud ka selle kiiruse pärast, mida valitsus EFSF-iga ühinemiseks riigikogule peale surub. Riigikogu rahanduskomisjon menetles eelnõu esimest korda alles möödunud nädala neljapäeval ja juba selle nädala neljapäeval tahetakse see panna lõpphääletusele! Selline kiirustamine ajaloolise otsusega, mille raames Eesti võtab endale nii suured rahalised kohustused, on ennekuulmatu ja lubamatu.
