Eesti ei vaja presidenti
Vestlusest selgus, et hr Ilves peab enese kui presidendi peamiseks eesmärgiks põhiseaduse kaitsmist.
Muudest eesmärkidest eriti juttu ei olnud. Pigem rõhutas ta seda, et presidendi roll ja funktsioonid on piiratud. Kui Eesti presidendi peamine funktsioon on põhiseaduse kaitse, siis seda võiks vabalt täita ka õiguskantsler, kes sellega tegeleb ju nagunii. Öelda, et Eesti ei vaja presidenti, võib tunduda veidi piprane, kuid sellise põhijärelduseni ei tulnud ma mitte ainult ühe intervjuu põhjal, vaid vaagides seda, kuidas praegune president on oma rolli täitnud.
Mainitud intervjuust jäi kõlama juba vana tuntud tõdemus, et president on valitseva koalitsiooni ripats, koalitsioonile ei tohi vastu töötada, sest muidu ei ole riik efektiivne. Seega eksisteerib nn kogu rahva presidendi ja täitevvõimu presidendi rolli vahel vastuolu. Kui president ei tohi tõesti koalitsioonile vastu töötada, siis ta saabki rääkida vaid üht juttu. See aga peaks kattuma peaministri omaga.
Taasiseseisvunud Eestis on olnud kolm presidenti. Vaieldamatult kõige karismaatilisem ja vabam oma rollis oli Lennart Meri. Ta võis vastuollu minna ka oma nii-öelda leivaisadest erakondade seisukohtadega. Pea iga tema sõnavõtt tekitas diskussiooni, sisaldas midagi uut.
Arnold Rüütli noorem kloon
Tema sõnavõtte nii riigikogus kui ka aastavahetusel sai väga oodatud, sest need puudutasid iga Eestimaa elanikku. Meri oli väga tundlik selle suhtes, mis Eestimaal toimus, ning ta ka teadis väga hästi, mis aset leiab. Seda hoolimata tema aadellikust, mõnikord isegi kõrgist hoiakust. Tema riigisisesed ning välismaal ette võetud initsiatiivid olid tugevad.
Arnold Rüütel oli algusest peale Eesti rahva president ja mitte valitseva koalitsiooni oma. Ta tunneb hästi Eestimaad ja elanike rõõme ning muresid. Tema kõned peegeldasid süsteemset seisukohta Eestimaa arengu küsimustes. Kahjuks takerdusid Rüütli mõtted ja inimlik soojus liigkeerukate keeleliste konstruktsioonide rägasse. Hoolimata valitseva koalitsiooni karmist kriitikast presidendi välissuhtluse küsimustes, oli Rüütlil mängida otsustav roll, miks Euroopa Liitu astumise referendum läks Eestis edukalt.
Hr Ilves sai presidendiks suurte ootuste lainel. Tegu oli ju inimesega, kes oma mõtteavaldustes oli tihtipeale särav ning kellel oli hüva teadmine, kuidas meist läände jäävate riikidega suhelda. See sobis hästi kiiresti areneva moodsa Eesti kuvandiga. Tema presidendiks saades olemegi olnud mitmete oluliste USA visiitide tunnistajateks. Eks ole aeg-ajalt olnud teisigi välisvisiite, kuid peale selle fakti, et need on toimunud, ei ole avalikkus midagi asjalikumat teada saanud. Mingitest läbimurretest või uutest algatustest ei ole kuulda olnud. Hiina visiit, millel võinuks Eesti jaoks olla oluline tähendus, jäi ära ning uutest kuupäevadest ei ole veel mitte midagi teada.
Siseriiklikus plaanis esineb president nii siin kui ka seal: avab, juhatab sisse, võtab sõna, kuid teeb seda valdavalt ümaral moel. Omamoodi Arnold Rüütli noorem kloon. Tema initsiatiiv Ida-Virumaa suunal oli üksjagu meeldiv. Asjaolu, et Eestimaa põhiosas ametkondlikku eliiti veeti presidendi vastuvõttudele mööda Eestimaa linnu, aitas küllap kaasa presidendi kuvandi tugevdamisele. Kuigi presidendi usaldusreiting on kõrge, ei tähenda see siiski seda, et ta oleks kogu rahva president.
Ilves ei ole vaba
Mis võib olla selle põhjuseks? Ilvese stardipositsioon oli ju suurepärane. Ilvest peeti avatud ühiskonna saadikuks, kes mitte ainult ei tea, mida tähendab vaba inimene, vaid kes on selle emapiimaga kaasa saanud ning kes vabadust kehastab. See tähendab ka avatud suhtlust, läbipaistvust. Nüüd aga näeme presidenti, kelle käitumises kogeme harva sära, kelle esinemistest paistab välja teatud tüdimus ja skepsis. Näib, et Ilvest kammitseb miski, mingid jõud hoiavad teda tagasi. Ta pole enam vaba. Aga võib-olla on riik suures osas juba teatud mudeli järgi valmis ehitatud ja presidendil polegi enam neis piirides midagi teha?
Toomas Hendrik Ilvese üks tore initsiatiiv oli eesti keele uudissõnade loomise võistlus. Tõepoolest vahva ettevõtmine, kuid selle nimi oli väga kentsakas: sõnaus. Ausalt öeldes on see pisut ebardlik sõna juba oma lõpu – aus – pärast. On küll eestikeelne sõna, kuid sooviks suu-pärasemat mõistet. Mõnikord tundub, et president Ilvesega tekib samasugune tunne. On justkui oma, kuid miskit on nagu mujalt pärit.
See, kui edukalt täidab president oma rolli, ei sõltu mitte niivõrd etteantud seadustest, kuivõrd täitja soovist, kuidas seda rolli täita.
Eelmiste presidentidega oli välisvisiitide küsimuses sageli jagelemist, kes ikkagi peab Eestit esindama. Hr Ilvese puhul pole kordagi sellist konflikti aset leidnud. Võib-olla ongi see hea, et rollid on väga täpselt paika pandud. Aga selles kontekstis meie president ilmselt kängub.
Järgmisel aastal hakkame tegema kokkuvõtteid sellest, mis kuulub meie presidendi viimase nelja aasta kaasavaramärssi. Mõned märksõnad: mälu uurimine, Ärma talu, head suhted USA-ga, inimarengu aruande toetamine, palju väiksemat laadi initsiatiive. Presidendiproua moonakott näib aga rahvale märksa priskemana: ainuüksi võitlus transrasvade vastu ning tervislike eluviiside eest väärib sügavat austust.
Praegu näib, et järjekordsete presidendivalimiste eel tuleks siiski uuesti lahti mõtestada presidendi vajalikkus sellises väikses ühiskonnas nagu Eesti. Kui president on valitseva koalitsiooni ripats, siis puudub sellise institutsiooni järele vajadus. Peaks tegema ikkagi tõsise ana-lüüsi: mida võidame või kaotame, kui meil on või puudub president? Arvan, et poliitilise, imago ja muude sellesarnaste külgede kõrval ei maksaks kõrvale jätta ka majanduslikku aspekti. Diskussioon võiks alata.
