Eesti Energia börsile või mitte?
Jüri Mõis, ettevõtja: Börs oleks õige valik
Mõistlik on börsile minna. Saame Eesti Energia n-ö poliitikute juhtimise alt välja. Praegu jagatakse nõukogu kohti poliitikutele justkui boonuseks. Teine asi, vabaturumajandus hakkab rohkem tööle ka selles ettevõttes. Kuna kogu elektrisektor läheb elektrituru avanemisega täielikult vabaturumajanduse mõju alla, siis konkurentsivõime suurendamiseks on börsileminek väga hea samm. Ettevõttel on vaja mitu miljardit uut raha. Kui võtta laenu, tuleks seda teenindada ja elektrihind tõuseks selle võrra rohkem. Kui võtta näiteks sada miljardit laenu, siis tuleks intresse maksta umbes viis miljardit aastas ja see tuleb ju kõik elektrihinnale otsa. Kõikide erastamistega ikka räägitakse: „Kui kõik müüakse maha, siis mis rahvale jääb?” Selles küsimuses on ju ka vastus. Kui maha müüakse, siis rahvale jääb raha, mida rahvas kõige rohkem tahabki. Mina isiklikult Eesti Energia õlitootmise tulevikku ei usu, see ei saa olla konkurentsivõimeline. Naftatööstuses piisab õli tootmiseks, et puurida maa sisse auk, ja õli tuleb. Põlevkivist õli kättesaamiseks peab tegema kaevanduse, pugema maa alla, tooma kivi maa alt välja, selle peeneks jahvatama, seda pressima, segama ja loksutama ning alles siis saab õli – no see on nii-nii palju töömahukam, et ei saa olla efektiivne.
Rainer Kattel, Tallinna tehnikaülikooli professor: Võiks kasutada maksuraha
Suuri infrastruktuuri asju pole mõtet börsile viia. See pole üldjuhul viinud positiivsete tagajärgedeni, vaatame kas või AS-i Tallinna Vesi juhtumit. Riigil on vaja teha ka hinnapoliitikat, kontrollipoliitikat. Otse oleks lihtsam. Alternatiivina börsile kui rahahankimisvahendile võiks riik toetada Eesti Energiat ikkagi otse maksurahaga. Kogu Eesti Energia börsile viimise teema on üle politiseeritud. Mõlemad pooled tegelevad valijate käimatõmbamisega. Energeetika on väga spetsiifiline valdkond, kus nii börsiplaani pooldajad kui ka vastased on ise asjaga otsapidi seotud. Iseenesest on see ju loomulik, et nad kõik avaldavad arvamust, aga sõltumatute ekspertide puudus torkab selles debatis silma küll. Eesti Energia börsile viimisest on räägitud juba aastaid, kuid nüüd on järsku kiireks läinud. Võib spekuleerida selle üle, kas kiirustamise taga on ka tõsi-asi, et praegu on valitsuses sobiv koalitsioon. Praegu on parlamendis koalitsioonil enamus, mida varem pole olnud. Kuigi ka koalitsioon ise ei pruugi olla ühtne börsile viimise küsimuses, siis need, kes jäävad välja, on vastu. Näiteks Keskerakond on selgelt avaldanud oma vastuseisu börsile viimise suhtes ja tulevastel valimistel ei tea kunagi, mis võib juhtuda, milline uus koalitsioon tekib.
Kaarel Tarand, Sirbi peatoimetaja: Ebaterve sõltuvus
Ei meeldi mulle see börsileminek. Mis on ettevõte, mida börsile viiakse? Kunagi räägiti terviklikust väärtusteahelast, siis tõsteti Elering välja. See pole enam väärtusteahel. Nüüd on tootmine, võrgud, õliäri ja mingi rahvusvahelisel turul seiklemine, millest pole üldse midagi aru saada. Õlitootmine on puhas äririsk. Sellel pole mingit seost energiajulgeolekuga, varustuskindlusega, asjadega, milleks me Eesti Energiale monopoolsuse oleme andnud. Miks ei kaaluta varianti, et õlitootmisest teha eraldi firma, et see siis börsil maha müüa ja saadud raha eest elektritootmist arendada? Põhiline probleem on olnud läbi aastate selles, et viimane kui üks minister on lahustunud Eesti Energia mänedžeride tahtes. Juhan Parts on viimane selles reas. Ministrid on tulnud, kuulanud Eesti Energia juhte ehk siis tegelikult palgatöötajaid ja hakanud esindama nende mänedžeride seisukohti. Meelis Atonen oli erand, aga tema sai ka kiiresti oma ministriametist lahti. Eesti Energia on firmana Eesti riigi jaoks liiga suur, tekitab ebatervet sõltuvust. Sandor Liive võiks ka lahti lasta. Ta on oma aja ära elanud. Elektrituru täielik avamine 2013. aastal ilmselt dikteerib praegust kiirustamist. Samas need tähtajad ja tingimused on olnud teada juba ammu, enne liitumist Euroopa Liiduga.
Lembit Kaljuvee, riigikogu liige, Eesti Põlevkivi esimees 1999–2007: Kiirustada ei maksa
Olen sellepärast börsile viimise suhtes kriitiline, et tegemist on strateegilise ettevõttega. Me oleme käinud varem seda teed, et läheme börsile kõigepealt vähemusaktsiatega, siis on enamus-aktsiad börsil ja lõpuks müüakse see allesjäänud põhi ka ära. Mingil juhul ei tohiks kiirustada, sest ettevõtte kassas on raha küll ja käimasolevad projektid pole selles staadiumis, et käes-oleval aastal seda raha vaja oleks. Edaspidi aga on igasuguseid või-malusi. Riik saab võtta palju odavamat laenu ja anda edasi – nii nagu tehti Tallinna sadamaga. Tegelikult tuleks investeeringute programm ka üle vaadata. Tuleks läbi mõelda, kas see arv, millest räägitakse investeeringuvajadustest kõneledes, on realistlik. Milleks teha nii palju tuuleparke Eesti Energiale? Neid võivad teha erainvestorid. Ja miks peab ka riik võtma nende õlitootmise riski enda peale? Nad lähevad sellise tehnoloogiaga peale, mis on ülioptimistlik. Otsused, mis puudutavad investeeringuid, on riigis tegemata. Kui ettevõte läheb börsile, siis on neid otsuseid palju raskem teha. Börsiettevõtte puhul tuleb kõikide omanikega läbi rääkida. Väikeomanikud ei ole huvitatud strateegilistest otsustest, sest pikaajalised otsused võivad viia aktsiahinna alla. Kui ettevõttel tulevad suured kulud kaela, siis see ei soodusta aktsiahinna tõusu.
Andres Mäe, Eesti välispoliitika instituudi teadur: Piisaks ka võlakirjadest
Elektrijaamade investeeringud tuleb niikuinii teha, sellest ei ole pääsu. Katelde puhul on absoluutselt selge, et see on Eesti energiajulgeoleku jaoks vajalik. Energiajulgeoleku seisukohast piisaks Eesti Energia börsilemineku asemel riigi võlakirjadest. See on äärmiselt keeruline dilemma, kuidas riigi huvid, energiajulgeoleku huvid ja majandushuvid ei läheks üksteisega vastuollu. Õlitehnoloogia ja põlevkivitehnoloogia turustamine maailmas vajab aga tunduvalt võimsamate ettevõtete abi. Võib-olla tulekski nii teha, et õlitootmine tehakse ühisettevõttega eraldi ning elektritootmine omakorda võlakirjade toel eraldi – see võiks ehk olla lahendus. Ükskõik kust kohast me põlevkivijaamade jaoks raha ei hangi, täiesti selge on see, et nende konkurentsivõime on väike ja me hakkame neid hoidma käigus vaid siis, kui elektrinõudlus on suurem. Suvisel ajal nad puhkavad rahulikult. Mis tähendab seda, et nende tagasiteenimise aeg saab olema pikem. Kui saabub hetk, et põlevkivielekter osutub liiga kalliks, need katlad aga raha ei teeni. Ent uued katlad on meie energiajulgeoleku hind. Kui on mingi hädaolukord, kriis, hinna järsk hüpe või kaablid katkenud, siis saame jaamad käima panna ja oma vajalikud objektid ning seadmed käigus hoida.
Tiit Kolk, elektrienergia suurtarbijate liidu juht: Kosmilised summad
Ma ei ole börsile viimise vastu põhimõtteliselt, aga praegu küll. Investeerimisplaanis on palju arusaamatusi ja küsitavusi. Pole kindel, et tegu on optimaalse investeerimisprogrammiga. Summad on kosmilised: 60–70 miljardit krooni investeeringuid küm-ne aasta jooksul. See oleks nagu Nõmme turu kiosk, mis räägib, et plaan on ehitada endale Ülemiste keskus. Jah, kui sa oled monopol, siis võid äkki tõepoolest niimoodi käituda ja lihtsalt kõrgema elektrihinna abil oma investeeringuid kinni maksta. Kas ikka on nii palju raha vaja? Ja kas on vaja investeerida just sellistesse asjadesse? Palju räägitakse näiteks elektrienergia tarnekindlusest, aga suur osa rahast läheb mujale. Näiteks investeeringud õlitehastesse ei suurenda absoluutselt elektrienergia tarnekindlust. Investeeringud tuulikutesse – need hoopiski vähendavad tarnekindlust. Meie liitu kuuluvad tööstused tarbivad umbes 15% Eestis toodetud elektrist. Elektri pikaajaline tarnekindlus ja loomulikult ka hind on meie jaoks väga oluline. Börsileminek tuleks täpsemalt lahti rääkida, samuti investeeringud: miks ja mis summade eest. Hetkel ei tundu börs kõige loogilisem rahahankimise viis. Mõistlikum oleks laenu võt-ta, see võimaldab säilitada Eesti riigi suveräänse otsustusõiguse Eesti Energia üle.
