Eesti Energia mõtleb liiga palju suurele ärile
Eesti Energia on ka äriettevõte, kuid võrreldes eelmise ülesandega peaks äritegevus olema teisejärguline. Eesti Energia juhid on aga äritegevuse seadnud esiplaanile ja seda kaheldava väärtusega piirkondades, nagu Jordaania kõrbes, Utah’ mägedes USA-s ja Marokos. Laki tänava kontorihoones paistab kõik lihtsana, kuid käivitada veevaeses ja poliitiliselt plahvatusohtlikus Jordaanias 38 000 barrelit päevas tootev õlitehas ja 900-megavatine elektrijaam on ulmeline ülesanne. Tõeline investor tahab näha töötavat tehast oma sadakonna inseneriga, kes on võimelised uut tehast projekteerima, ehitama ja tõrgeteta käima panema. Kus on Eesti Energial need spetsialistid, kellega tehast käivitada?
Me kiitleme oma põlevkivialaste teadmistega, kuid ajakirja Oil Shale peatoimetajana julgen ma kinnitada, et põlevkivikeemia valdkonnas on meie tase oluliselt nõrgem nõukogudeaegsest tasemest ja arvestatavaid põlevkivikeemikuid võib üles lugeda vaid ühe käe sõrmedel. Ja kust tuleb raha? Ei saa võtta tõsiselt Sandor Liive väidet, et raha USA-s olevate põlevkivivarude ostmiseks „ei tule mingil juhul Eesti tarbija taskust, vaid et selleks kasutatakse vabaturu elektrimüügist teenitud kasumit, laenu ning finantsinvestorile osaluse müügist saadud raha”. Riigile kuuluva aktsiaseltsi kogu tegevus on maksumaksja rahaga mängimine. Peaksime olema õnnelikud, kui rahva raha keerutamine lõpeb õnnelikult, kuid tõenäolisem on läbikukkumine. Eriti puudutab see Eesti Energia ettevõtmisi Jordaanias, kus õlitööstust proovitakse rajada tehnoloogiale, mida veel ei ole Eestiski edukalt rakendatud.
Iga põlevkivi on erinev
Minule teadaolevalt on Jordaania põlevkivi väga madala orgaanilise aine sisalduse (18– 29%) ja õlisaagisega (5,7–11%) ning seejuures äärmiselt väävlirikas (8–10%). Nii kõrge väävlisisaldusega produkti pole siiani ükski maailma rafineerimistehas tulemusrikkalt töödelnud. Tööstuslikult hinnatakse väga heaks saavutuseks, kui rafineerimistehas suudab töödelda 3–4% väävlisisaldusega rasket õli. Jordaanias on kaevandamiskulud odavad ja kahtlemata on ka USA leiukohtades põlevkivi lihtsam ja kergem kaevandada kui Eestis. Kuid üks asi on kivi kätte saada, teine teda aga töödelda ja siin Eesti kogemus automaatselt ei tööta. Maailmas pole kahte ühesuguste omadustega põlevkivi, erinevad põlevkivid kannavad isegi eri nimesid. Meie põlevkivi nimetatakse kukersiidiks, kuid lisaks kukersiidile on tuntud lamosiit, mariniit, tasmaniit, wollongiit, torbaniit ja paljud teised, kõik väga erineva koostise ja omadustega. Me nimetame oma põlevkivi hellitavalt pruuniks kullaks, kuid Eesti põlevkiviga on ka palju muresid: põlevkivienergeetika kasutab meil üle 90% kogu Eestis võetavast veest, annab üle 95% õhuheitmetest, 86% jäätmete koguhulgast ja 23% Eesti veesaastest.
Lisaks kasutab Eesti praegu ligikaudu 3,5 korda rohkem energiat ühe SKT ühiku kohta kui arenenud lääneriigid. Esiplaanile peab meil seega nihkuma energiasäästlike tehnoloogiate täiustumine ja loomine ning energiaedastuse moderniseerimine, sest energia siirdamisel energiaallikast vastuvõtjani või ühest vahepunktist teise on kaod meil lubamatult suured. Suured on kaod ka põlevkivi kaevandamisel. Need on probleemid, millega Eesti Energia eksootiliste maade asemel peaks tegelema. Tuleb leida parim lahendus tippkoormus- ja reguleerimisjaamade ehitamiseks ja kiiresti lahendada tuumajaama küsimus. Pärast Ignalina tuumajaama sulgemist on Baltikumis tekkinud tootmisvõimsuste nappus ja otsene elektritootmise sõltuvus Venemaast, mida ühendused Põhjamaadega täielikult ei leevenda. NordPooli tegutsemispiirkonnas pole piisavalt tootmisvõimsusi ja aastani 2025 on Soome elektrisüsteem defitsiitne ning Norra ja Rootsi süsteemid minimaalse varuga. Eleringi prognoosi kohaselt on Eestis 2020. aastal 364 MW tootmis-võimsuste nappus. Elektri hind Eestis ühtlustub Euroopa keskmisega.
Aastal 2010 oli see väiketarbijale koos maksudega Eestis 97, Euroopas keskmiselt 157 EUR/MWh. Kuid asi läheb oodatava defitsiidi tingimustes hullemaks. Ja just selle leevendamiseks ootame Eesti Energia jõulist tegutsemist. Eesti energiamajanduse arengukava aastani 2018 eeldab 1800 MW uute võimsuste arendamist tuuleenergia balansseerimiseks ja tippkoormuste katmiseks. Siin on oluline pump-elektrijaama ehitus, mida läheb vaja ka tuumaenergia kasutuse puhul. See tuleb põlevkivist odavam ega saasta keskkonda. Lisagem, et juba esimese ehitatava põlevkiviploki toetus maksab maksumaksjale umbes 2,8 miljardit eurot, seega 20 aasta jooksul, sõltumata jaama tööst, 140 miljonit eurot aastas. Probleemiks on Eestis ka põlevkivivarude potentsiaalne nappus. Lubamatu oleks kaevandada üle 20 miljoni tonni aastas. Kuid ka seda on raske kätte saada, sest suur osa varudest paikneb soode all ja kui keskkonnakaitsjad seal kaevandada ei luba, on meil peagi peenike peos, sest töötavate kaevanduste varu on kõigest 375 miljonit tonni. Mina saan Eesti Energiaga hästi läbi ja mul pole kodus olnud isegi elektrikatkestusi. Samal ajal tean, et suur osa Eesti inimestest on energiaettevõttega vaenujalal. Seetõttu soovitan ettevõttel pühenduda eeskätt kodumaistele probleemidele.
