Kui Eesti saab Euroopa Liidu liikmeks, saab Eestist meie eripärasid mittearvestavate ettekirjutuste ja euronormide tõttu identiteedita ripats. Hirmutab EL-i migratsioonipoliitika. Eesti täidetakse kiiresti võõramaalastega. Kas Eestis pole juba niigi palju igasugust välismaa saasta? Need mõtted pole minu omad, vaid laenatud. Kõik nad on pärit eurodebati www.euro.ee võrguleheküljelt ning kogutud kümmekonna esimese ei-arvamuse seast. Samad laused peaaegu samal kujul korduvad sadu kordi eurovastaste retoorikas, kes viimase seisuga juhivad europooldajate ees jälle kümmekonna häälega.

Eesti annab järgmisel nädalal Brüsselile liitumisläbirääkimisteks üle meie järgmised seisukohad, nende seas on Euroopa Liidu sotsiaal- ja tööpoliitika ülevõtmise lubadus liitumise hetkeks. Selle all teatab Eesti uhkelt, et rassism ja ksenofoobia (võõra kartus) ei ole Eestile probleem.

Eurodebati vastuväiteid lugedes näen ma kaht võimalust, kuidas seda saaks puhta südametunnistusega väita. Hea küll, avalikku ja vägivaldset rassismi Eestis tõesti pole. Ksenofoobia on aga sedavõrd levinud, et seda ei saa ilmselt enam probleemiks pidada. See on juba osa rahvuslikust identiteedist nagu teistel rahvastel usk. Debati järgi võib julgelt öelda, et see kehtib iga teise eestlase kohta.

Teine võimalus nii väita tuleb sellest, et mõiste ksenofoobia (tähendusega ka välismaalaste vihkamine) puudub eesti keeles. Seda mõistet pole Eesti Entsüklopeedias, võõrsõnade leksikonis ega värskes “Eesti keele seletussõnaraamatus”. Pole sõna, pole nähtust.

Kust läheb piir ksenofoobia ja rassismi vahel? Kas pole üks teisega seotud selle kaudu, et kartus võõra ees lähtub enda paremaks või ülemaks pidamiseks teiste suhtes? Minul hakkab küll päris kõhe, kui täiskasvanud eesti mehed korvpalliväljaku ääres hüüavad “Ku Klux Klan!” siis, kui kalevlane Larry Daniels korvi viskab.

Euroopa Liidu kartuse puhul on eriti totter see, et nii nagu eestlased kardavad EL-i, kardetakse seal eestlasi. Korralikud saksa pürjelid kardavad samuti pesemata juustega pealetükkivaid idaeurooplasi, kes koos Euroopa Liiduga nende linnupesa sarnasesse kodusse tükivad.

Mitte kunagi pole EL-i laienemine läinud nii, et ühel ja teisel pool poleks kardetud samu asju, mida eestlased kardavad. Mitte kunagi pole see hirm tõeks osutunud.