Hiljuti ilmus eesti keeles Henri Troyat’ raamat “Ivan Julm”. Sellest loeme, kui jõuliselt pürgis Venemaa kui suurriik 16. sajandil siia Läänemere kallastele. Ja loeme ka, kui tõsiselt takistas Venemaa valitsejat nendes pürgimustes eestlastest koosnev vapper sõjasalk Ivo Schenkenbergi juhtimisel. Hannibal, kelleks Schenkenbergi hüüti, ei sõdinud üksi, vaid osales suures Balti ala pärast toimunud Venemaa ja läänemaailma sõjalises jõu-katsumises. Tookord läänemaa-ilm võitis. Aga jõukatsumine Läänemere ranniku pärast on kestnud 13. sajandist peale. Ja selles oleme meie paraku osalised olnud. Jään oma kunagise välisministrina esitatud väite juurde, et Eesti ja Vene suhted pole veel kunagi nii head olnud kui nüüd. Põhjus on lihtne – praegu ei ürita Venemaa neid alasid jõuga tagasi võtta.
Me tahame olla iseseisev riik. Me tahame, et meid oma riigi ja rahva asjade ajamise juures ei segata. Me tahame oma asjade üle ise otsustada. Me ei taha, et meie iseolemist väljastpoolt ohustataks. Me tahame oma tegevusest tõusva tulu endale jätta. Nii lihtsad meie soovid ongi.
Me ootame, et meie naabrid ei üritaks meiega suhelda jõupositsioonilt, vaid et tunnistaksime üksteist võrdväärsete partneritena. Me ootame, et majandussuhted meie vahel edendaksid kõigi meie majanduskasvu. Ootame, et probleemid, mida naabrite vahel ikka ette tuleb, laheneksid pragmaatiliselt ja rahumeelselt. Ootame, et kõik naabrid lahendavad tõhusalt oma muresid ega lase üle piiride kanduda kuritegevusel ning ei põhjusta põgenikevoolu.
Venemaa peamine probleem on demokraatliku mehhanismi puudulikkus, parlamentarismi vähene roll ja liiga suur presidendivõim. Ajalugu on näidanud, et mittedemokraatlike võtetega ei õnnestu demokraatiat edasi viia. 1993. aasta kogemustel on erineva tõlgenduse võimalus. Parlamentarismi areng on just meile oluline, sest kõikide riikide parlamendid on reeglina vastu vägivaldsete avan-tüüride käivitamisele teiste riikide vastu.
Venemaa majandus on vaatamata oma hiiglaslikele mastaapidele siiski nõrk. Väikeettevõtluse mittekäivitumine, väheste suuromanike suur võim on loonud aluse ebakindlusele, mille tulemuseks on usalduse puudumine Venemaa rahandussüsteemi vastu. Seda on omamoodi mõjutanud ka mitmete lääneriikide soov pidevalt mingit abi osutada.
Venemaa elab valuliselt üle Eesti ja teiste endiste Nõukogude Liidu osade kiiremat arengut ja majanduslikku edu. Ei suudeta kuidagi alla neelata mõtet, et siinkandis võidakse asja nupukamalt ajada kui suurel Venemaal. Tugev majandus Eestis ei ole Venemaal valitsevatele ringkondadele meeltmööda, ja need poliitikud, kes üritavad selle tugeva majanduse alustugesid murendada (näiteks devalveerimisjutt), on Venemaal kindlasti heas kirjas. Venemaa mõistab suurepäraselt, et tugev majandus on Eesti iseseisvuse kindlamaid tagatisi.
Idaturgude hõlvamine ja ka muude suhete parandamine Venemaaga oli eelmise valimiskampaania kesksemaid teemasid. Üks populaarsemaid lubadusi oli avada Vene turg Eesti kaupadele ja tagada nii Eesti majanduse õitseng. Mäletatavasti lubas Keskerakond, et pool aastat pärast nende võimuletulekut müüakse Peipsi-äärset sibulat ja muid juurikaid Peterburi turul nii nagu vanasti. Vanasti, see tähendab Nõukogude Vene ajal.
Tänaseks on teema mõnevõrra jahtunud tänu Venemaa finants-olukorra halvenemisele ja makse-võime kadumisele, aga Eestis pole ikkagi vähe neid, kes visalt usuvad, et meie koht on idaintegratsioonis, mitte läänes, kuhu majanduslik sissepääs tööd nõuab.
Kui aga hindame ida ja lääne majandussuuna põhimõttelisi erinevusi, siis peamine on toimiva konkurentsi erinev sisu. Konkurents idasuunal on võitlus büro-kraatia, korruptsiooni, ebaselge riikliku majanduspoliitika ja nõr-ga pangandussüsteemiga. See pole konkurents teise tootjaga parema toote nimel. Edu idakaubanduses sõltub osavusest riigiaparaadis, isiklikest tutvustest ja paljudest muudest ebaselgetest ja mitteläbinähtavatest asjaoludest, mitte toote kvaliteedist. See tähendab tootmislikku mahajäämust. Ja see on võtmeküsimus.
Läänesuunal tähendab edu arengut, paremat kvaliteeti. Edu läänesuunal saavutatakse tavaliselt märksa pikemaks perioodiks kui ebaselgel idaturul. See tähendab ju ka majanduse arenemise palju suuremat stabiilsust ja tema suuremat vastupanuvõimet igasugustele äkilistele kõikumistele.
Töökohtade püsimine ja sissetulekute tõus on võimalik vaid siis, kui meie majandus on tugev ja konkurentsivõimeline. Riik saab siin olla eestvedajaks ja taganttõukajaks. Eesti välispoliitika peab enam keskenduma välismajanduspoliitikale. Eesti kaubandusesinduste arvu suurendamine välisriikides on siin kindlasti prioriteet.
