Taas Taas on kätte jõudnud päev, kui peame kellamees Lible leplikkusega täitma rolli, mis meile on ette kirjutatud. Loomulikult on jutt niisugusest vöödilisest teemast nagu üleminek vööndiajale. Miks vöödiline? Eks ikka sellepärast, et nii nagu pealesunnitud kellakeeramine, nii tõusetub ka selleteemaline arutelu sesoonselt päevakorda ning kuigi paljudel on kellakeeramisest kindel arvamus, siis need, kellele see jutt on suunatud, ei vasta musta ega valget. Pool aastat tagasi enne järjekordseid “inimkatseid” juhtisin tähelepanu, et kellaosutite keeramine suveajalt talveajale ja vastupidi on selge mõttetus. Samasugust arvamust on veenvalt väljendanud mitmed eksperdid. Ainult pisut ettevõtlikkust ja otsustusvõimet ning me võiksime sellest liigkorraldusest loobuda. Kuid ei, selle ebamugava ja tervistkahjustava administratiivse tava muutmine näib olevat hoopis raskem.
Vastates kevadel Reformierakonna arupärimisele, ütles koonderakondlane sotsiaalminister Tiiu Aro, et “võrreldes ühiskonnas lokkavate sotsiaalsete probleemidega, võib kellakeeramist pidada momendil väheolulisemaks”.
Nii see oli. Ei tea, et keegi oleks kellakeeramisega kaasnevat stressi nimetanud sotsiaalseks vapustuseks. Oleme lihtsalt kogenud, et see segab normaalset elurütmi, ei enamat ega vähemat. Ent millal siis jõuab kätte see moment, kui jagub aega niisuguse “pisiasja” jaoks?
Sealsamas Riigikogu infotunnis nentis Tiiu Aro, et “kogu elanikkonda puudutava sotsiaalse otsuse kinnituseks peab olema eelnevalt läbi viidud ka representatiivne avaliku arvamuse küsitlus”. Tõepoolest, mine neid kiuslikke poliitikuid tea, esitavad subjektiivsete aistingute ajel igasuguseid arupärimisi.
Tegelikkuses on tagasiside selline, et asi võiks olla klaar. EMOR-i aprillis läbi viidud avaliku arvamuse uuringu põhjal oli kellaaja nihutamise vastu 69 protsenti küsitletuist. Vaid 15 protsenti oli selle poolt ja 16 protsenti ei osanud midagi öelda.
Pangem tähele – sotsiaalministri soovitud representatiivne küsitlus viidi läbi aprillis, selle tulemused olid teada mõni nädal hiljem. Seega jõudnuks küsimuse nüüd aegsasti valitsuse päevakorda võtta ning otsus olnuks kooskõlastatav side- ja transpordiettevõtete ning turismifirmade tegevusega. Tähtsuseta pole seegi, et sama küsitluse põhjal on keskmisest oluliselt enam kellaaja edasi-tagasi keeramise vastu maal elavad Eesti kodanikud (koguni 79%). Järelikult ei maksa arvata, et enamik meie inimesi suhtub vööndiaega transiitreisija osavõtlikkuse ning paratamatusega. Mis on ikka ebaloomulik, seda administreerimisega ei harmoniseeri ega silu. Nii või teisiti peavad inimesed, kes reisivad või teiste maadega suhtlevad, ajavöönditega arvestama.
Üks kentsakas argument kellakeeramise poolt on olnud viide Euroopa Liidu direktiivile. Arvestades Eesti välispoliitilisi pürgimusi, vääriks see argument muidugi analüüsi. Samas tundub märksa mõistuspärasem vastuväide, et tegelikult ei sunni Euroopa Liit meid ega kedagi teist kella keerama. Soovin selget vastust: kas tõepoolest mõni Brüsseli ametnik soovib meile üleminekut suveajale ette kirjutada või on sellise retoorika rakendamine üksnes demagoogia? Kui mõni euroametnik tõepoolest niisugust ideed kannab, oleks see selge üleadministreerimine, mida me oma lähiminevikust liigagi hästi mäletame. Ja muide, miks see üldse Brüsseli asi peaks olema, mis kella järgi eestlased hommikul tõusevad ja õhtul magama lähevad. Kahetsusväärsel kombel ei näi Eesti valitsusel olevat mingitki seisukohta. Oleme pidanud leppima tagasihoidliku tõdemusega, et “küsimus pole jõudnud veel kabinetiistungile, vaid ainult nõupidamisele”.
Paratamatult tundub, et valitsus justkui kultiveerib meile võõrast kultuurist pärit mañana-stiili (mañana – hispaania keeles homme). See annaks ka loogilise selgituse, miks teema aina veereb. Kui otsustamine delegeerida valijatele, siis on lootust, et tänane elurütmi segipaiskav kellakeeramine jääb ka viimaseks.
