Eesti juutide saatus ja holokaust
Eesti Päevaleht palus mul kommenteerida Jevgeni Kogani eilses kirjutises esitatud ajaloolisi väiteid ning ma teen seda, tahtmata kuidagi sekkuda Kogani poliitilisse tegevusse.
Kogan illustreeris oma lugu mitme väitega holokaustist Eestis. Alustuseks on ehk tarvilik kinnitada, et Eestisse jäänud juutide saatus Saksa okupatsiooni ajal oli tõepoolest masendav. Proportsionaalselt tapsid natsid ja nende hulgas ka mõned eestlased juute märksa enam kui näiteks eestlasi või venelasi. Siiski on vajalik Kogani väidetele pisut tausta lisada.
Suur osa juute pääses Saksa okupatsiooni eest pakku
Esiteks väidab Kogan, et Eesti oli holokaustis kõige verisem Euroopa riik. Asjaolu, et Eesti kuulutati "juudivabaks" juba 1941. aasta lõpul on leidnud laialdast ärakasutamist nii natslikus kui ka kommunistlikus propagandas. See väide läks käibele kurikuulsalt Wannsee konverentsilt jaanuaris 1942, kus Heinrich Himmler seda kinnitas. Himmler tugines nn Einsatzgruppe 1a komandöri Walther Stahleckeri ettekandele oktoobrist 1941, kus too teatas, et Eestis on tapetud 963 juuti. Siit võib tekkida küsimus, kuhu kadusid ülejäänud Eesti juudid. Nimelt elas 1939. aastal siin umbes 4500 juuti ehk 0,4% elanikkonnast.
1941. aasta juuniküüditamisega arreteeriti ja küüditati umbes 500 juuti ehk 11% Eesti juutidest. Eestlasi küüditati "kõigest" 1%. Tel-Avivi ajaloolase Dov Levini hinnangul evakueerus või evakueeriti sõja algusest kuni Saksa okupatsioonini N Liitu umbes 3000 Eesti juuti. Seega oli sakslaste sissetungi ajaks Eestisse jäänud tõesti umbes 1000 juuti, kes praktiliselt kõik arreteeriti ja hukati.
Samas õnnestus Eesti puhul umbes 65% juutidest evakueeruda. Lätis näiteks pääses põgenema 15, Leedus 6% juutidest. Eestist pääses teiste Ida-Euroopa riikidega võrreldes suurim osa juute Saksa okupatsiooni eest pakku. Seda ei saa ka Eestis toimunud holokausti kirjeldades arvestamata jätta.
Eesti juutide saatusest rääkides pole tähtsusetu seegi asjaolu, et N Liidust jõudis pärast sõda tagasi ainult umbes 1000 Eesti juuti. Suur osa ülejäänuist ehk siis üle 2000 inimese ilmselt hukkus. Seega peaks holokausti uurijatele olema huvitav, et Eesti on ka ainus Ida-Euroopa riik (kui Venemaad mitte arvestada), kus riigi juutkonnast on Stalini rezhiimi tõttu hukkunud rohkem juute kui Hitleri rezhiimi süül.
Teiseks väidab Kogan, et "juba 8. juulil 1941. põletasid omakaitselased Pärnusse tungides omal algatusel sünagoogis elusalt juute". Tsiteerin ülalnimetatud Stahleckeri ettekannet kui otsest allikat: "Peale selle (Pärnu hõivamise) me sundisime kohalikke antisemiitlikke elemente organiseerima mõni tund pärast linna vallutamist juudipogromme, kuigi neid oli võrdlemisi raske selleks veenda. Meie nõuandele järgnedes otsustas julgeolekupolitsei lahendada juudiküsimuse kõigi võimalike vahenditega ja äärmise otsustavusega. Kuid me ei tahtnud, et julgeolekupolitsei tegutseks oma nimel, vähemalt esialgu, kuna äärmiselt ranged abinõud võiksid mõjuda halvasti isegi sakslastele. Me otsustasime esitada asja selliselt, et kõigile näiks, nagu oleks kohalik elanikkond ise võtnud enda kätte initsiatiivi võitluses juutide vastu." Paistab, et Einsatzkommando tegi nii head tööd, et paljudele näib tänaseni, nagu olnuks juutide tapmine Pärnus kohalike algatus.
Kolmandaks kirjeldab Kogan rabi Gomeri tapmist Tallinnas Narva maanteel. Seni ei ole ajaloolased sellisele juhtumile mingit dokumentaalset kinnitust leidnud. Jevgenia Gurin-Loov kirjutab raamatus "Suur häving", et vaevalt me kunagi teada saame, mis Gomeriga juhtus. Vahemärkusena olgu öeldud, et Gomer ei olnud Berliini professor, vaid Eesti ülemrabi Chajim Aba Gomer, kes sai sellesse ametisse juba 1927. aastal. Tema nimi seisab sakslaste poolt enne 6. oktoobrit 1941 maha lastud juutide nimekirjas ning seega on kahtlane, et omakaitselased teda veel oktoobri lõpus mööda Narva maanteed käima sundisid.
Valitsus ei saa vastutada okupantide tegude eest
Õige lühidalt peatun Kogani absurdsel väitel, et Otto Tiefi valitsus on vastutav kõige eest, mis selle eksisteerimise ajal 1944. aasta sügisel Eestis toimus, nagu näiteks hukkamiste eest Klooga laagris. Rahvusvahelise õiguse seisukohalt ei saa valitsust de facto tunnustada, kui see ei kontrolli oma riigi territooriumi. Teda saab tunnustada de jure ja seda on olulisemad lääneriigid õigusliku järjepidevuse tunnustamise kaudu tagantjärele teinud. Valitsus, kes üritab taastada riiklikku iseseisvust kahe okupatsiooni vahel, ei saa kunagi olla vastutav okupatsiooni tegude eest oma territooriumil. Vastasel korral tuleks näiteks Eesti eksiilvalitsus võtta vastutusele 1949. aasta küüditamise eest.
Lõpetuseks väike ajalooline meenutus: sakslased andsid septembris 1944 Kloogal sõjakohtu alla mitu eesti sõja-väelast, kes tapmiste vastu protestisid.
