Eesti konkurentsivõime

Mis on riigi konkurentsivõime? Kas tahame olla teistest, eelkõige naaberriikidest paremad? Kui, siis milles see paremus peaks väljenduma? Need on küsimused, mis ühe riigi juhtimise igapäevatöös pidevalt ühel või teisel viisil kerkivad.

Kas meie konkurentsivõimet toetab madal või hoopiski kõrge maksukoormus? Kas meie riigi juhtimisel on tähtis tõhusa majanduse eelistamine või tõhusa majandusega kaasaskäivate ebameeldivate nähtuste, eelkõige kihistumise vältimine?

Rahanduspoliitika võimalused. Riigi rahanduspoliitika mõjutab riigi majanduse konkurentsivõimet mitmel moel. Esiteks, üldine rahanduslik keskkond: riigi rahasüsteem, riigi kulutuste osa sisemajanduse kogutoodangus, eelarvepoliitika. Teiseks, ettevõtluse maksustamine: ettevõtete tulude maksustamine, muud riigi poolt kehtestatud rahalised koormised. Kolmandaks, tööviljakuse maksustamine: tööjõu maksustamine, sotsiaalmaks, üksikisiku tulumaks. Ja neljandaks, riigi otsene majandustegevusse sekkumine: toetused, sooduslaenud, hinnakujundus.

Riikidevaheline konkurents ei ole tingimata mäng võitjate ja kaotajatega – me ei konkureeri näiteks Läti või Soomega viisil, et üks peab konkurentsi tulemusena kaotama ja teine võitma. Pigem tähendab konkurentsieelis seda, et Eesti inimestel ja ettevõtjatel läheb konkreetsel perioodil lihtsalt suhteliselt paremini kui mõne teise riigi omadel.

Otsides konkurentsivõime kasvatamise lahendust Eestile, ei ole võimalik kopeerida üksüheselt mõne teise riigi kogemust, arvestamata seejuures ajalooliste taustadega. Näiteks Põhjamaade edu oluliseks mootoriks on olnud tehnoloogiline areng. Riik on tehnoloogiamahukaid ettevõtmisi ja innovatiivsust ka suures mahus toetanud, mis on andnud oma panuse maksukoormuse tõusule. Olgugi, et see on osutunud edukaks strateegiaks Soome puhul, ei saa sellest järeldada, et Eesti osutuks samuti edukaks imiteerides täna Soome kogemust.

Riigi peamiseks sihiks on heaolu suurendamine, mis tähendab elatustaseme ja sisemajanduse kogutoodangu (SKT) kasvu. See on võimalik läbi konkurentsivõimelise toodangu mahu suurenemise, tuues kaasa edu väliskaubanduses.

Eesti riigi konkurentsivõime üheks paremaks näitajaks ongi ekspordimaht – kui palju meie toodangut kogu maailmas tarbitakse. Tänu väikeriigile iseloomulikule kohanemisvõimele ja paindlikkusele majanduskeskkonna muutustega toimetulekul, on enamus toodangust nüüdseks lääneturule suunatud ja seda suures osas tänu teisele olulisele konkurentsivõime tegurile – atraktiivsusele välisinvestorite silmis. Oleme tugevad “müügivõimes” ja “meelitamisvõimes”. Võib kindlalt väita, et see on avatud ja liberaalse majanduspoliitika tulemus.

Tööviljakuse kasv. Olles veel täna suures osas allhankijaks välisettevõtetele, suureneb ajapikku Eesti ettevõtete originaaltoodang, tööd muutuvad järjest teadmistemahukamaks, pakutakse enam innovatiivseid lahendusi jne. Kokkuvõttes tähendab see produktiivsuse ehk tööviljakuse kasvu. See peakski olema sõnastatud eesmärgina Eesti ettevõtete jaoks – tööviljakuse kasv.

Õige oleks küsida, kuidas me saavutaksime seda kõige kiiremini? Mida teha, et mitte olla sabassörkijad, vaid ise uute lahenduste pakkujad? Võti peitub Eesti ettevõtete, töötajate, inimeste professionaalses teadmistepagasis.

Miks peaks töötaja ise olema huvitatud oma tööviljakuse tõstmisest? Ettevõtte huvi väljendub tema kasumiootuses, aga inimese? Kindlasti on määravaks inimese võimalik sissetulek, mis on seotud tööviljakuse kasvuga. Kindlasti on oluline, et tööviljakuse kasvust saadav tulu on võrdeline selle kasvuga. Siit tuleneb väide, et astmeline tulumaks on tööviljakuse kasvu pärssivaks asjaoluks.

Kuigi oleme objektiivsetel põhjustel arenenud Euroopa riikidest arengus maha jäänud, on meil võimalus kiiremini kasvades ja arenedes jõuda samale tasemele oluliselt lühema ajaga, kui see on olnud võimalik tänastele kõige jõukamatele ühiskondadele.

Autoriteetne ettevõtete ja riikide konkurentsivõime uurija Michael Porter Harvardi ülikoolist on kõige olulisema eeltingimusena riikide konkurentsivõime parandamiseks toonud välja ühiskonna kõigi kihtide ühise arusaama, et “midagi on tarvis kiiresti ette võtta”. Teisisõnu on tõsiste muutuste ja pingutuste motiveerijana kõige paremad sügavad majanduslikud probleemid. Sama on toimunud Eestis – kümmekond aastat tagasi oli Eesti majandus võrreldamatult keerulisemas olukorras kui täna. Oluliselt lihtsam oli läbi viia mitmeid olulisi majanduspoliitilisi otsuseid, mis kindlasti on ka meie senise suhtelise edu pandiks.

Madal maksukoormus ettevõtetele. Võrreldes ettevõtete maksustamist eri riikides ilmneb huvitav tõsiasi. Meile nii lähedased kaks Põhjala riiki, Rootsi ja Soome, omavad küll maailma kõrgemaid maksukoormusi, aga ettevõtete maksustamise osas on nad Euroopa ühed tagasihoidlikumad riigid.

Ettevõtete kasumimaksude langus on selgelt nähtav trend viimaste aastate jooksul terves maailmas. Kui näiteks veel 1996. aastal oli OECD riikide keskmiseks ettevõtte tulumaksumääraks ligi 37,5%, siis tänaseks on see langenud 33%-ni.

Arvuline analüüs näitab, et valitsuse kulutuste tase on selges negatiivses korrelatsioonis majanduse kasvupotentsiaaliga. Samas eksisteerib väga tugev positiivne korrelatsioon riigi majanduse konkurentsivõime ja majandusliku vabaduse indeksite vahel (Heritage Foundation majandusliku vabaduse tabelis Eesti kõigi maailma riikide hulgas 2001. aastal 14. kohal). Majanduslik vabadus ja avatus on konkurentsivõime olulisteks eeldusteks.

Eesti riigi ja ettevõtete konkurentsivõimet saab mõõta vaid võrreldes mõne teise riigi või piirkonna või ettevõtete grupi omaga. St tegemist on välise konkurentsi näitajaga. Tegelikult asuvad meie poolt mõjutatavad arengut pidurdavad ja soodustavad tegurid suuresti peidus meie enda majanduskeskkonna ja –poliitika sees. Paljude meie sisemiste otsuste mõju lihtsalt lõpuks peegeldub välise konkurentsivõime paranemises.

Kuigi ei ole õige üksüheselt väita, et näiteks madal üldine maksukoormus iseenesest tagab edu, on lihtsaid majandustõdesid kasutades siiski üsna lihtne tõestada, et ettevõtete liigne maksustamine ning samuti liialt jäigad tööturumeetmed ning tööjõu kõrge maksustamine vähendavad ettevõtlikkust ja pidurdavad ettevõtluse arengut. See aga tõepoolest juba peegeldub ka välistes konkurentsivõime näitajates.