Eesti kui allhankemaa šansid paranevad
2010. aasta oli üks katastroofirohkemaid aastaid alates 1970. aastast, kui kindlustusfirma arvestust pidama hakkas. Ka 2011. aastale on 22. veebruari maavärinaga Uus-Meremaal ning 11. märtsi maavärina ja sellele järgnenud tuumakatastroofiga Jaapanis tõsine algus tehtud.
Tunde järgi võttes on äärmuslike loodus- ja kliimasündmuste sagedus maailmas tõusuteel. Statistika põhjal ei saa küll üheselt väita, et tegemist on pikaajalise trendiga, küll aga võib julgelt ennustada katastroofidest põhjustatud majandusliku kahju kasvu: maailma rahvaarv ja rahvastiku tihedus kasvab, mistõttu sama mastaabiga õnnetus võib praegu hõlpsasti põhjustada suuremat majanduslikku kahju ja rohkem inim-ohvreid, kui ta oleks tekitanud paarikümne aasta eest. Eestis on katastroofide risk teadupärast muu maailmaga võrreldes suhteliselt väike.
Teine asi, millest seoses pealkirjas toodud väitega tuleb rääkida, on „mustad luiged” – metafoor, mille laskis käibele Nassim Taleb oma 2007. aasta raamatuga „Must luik: väga eba-tõenäoliste sündmuste mõju” ja muutis laialt kasutatavaks järgnenud finantskriis. Finantskriis, araabia kevad, Jaapani tuumakatastroof... Kõik need on olnud sündmused, mille toimumise võimalust pidasid asjast puudutatud inimesed sedavõrd vähe tõenäoliseks, et ei valmistunud selleks piisavalt.
Taleb väidab, et raskesti ennustatavad harvad, kuid suure mõjuga sündmused mängivad ajaloos tegelikult palju suuremat rolli, kui inimesed tajuvad ja endale tunnistavad.
Mäng ühte väravasse
„Must luik” on vähemalt finantsmaailmas saanud peaaegu käibefraasiks. Ravim, mis aitab ühiskonnal ja äril „mustadeks luikedeks” paremini valmis olla, pole veel sama laialt läbi löönud: kuna „mustade luikede” saabumist pole võimalik ette näha, tuleks kõik institutsioonid, strateegiad ja protsessid kujundada praegusest vastupidavamaks ja paindlikumaks. Aastakümneid on ju mäng käinud põhiliselt teise väravasse – kõike muudkui optimeeritakse ja muudetakse efektiivsemaks.
Optimeerimine õigustab ennast seni, kuni kõik sujub ja on stabiilne. Näiteks allhanke puhul seni, kuni transport käib tõrgeteta ja on suhteliselt odav (sest nafta on odav) ning piirkonda, kust allhanget tellitakse, ei raputa õnnetused, katastroofid, riigipöörded jms. Kulude vähendamise nimel Aasiast ja eriti Hiinast „maailma töökoja” tegemine on ennast suurfirmade jaoks seni valdavalt õigustanud. Ent järjest rohkem mõeldakse viimase aja sündmuste mõjul ka riskijuhtimisele, mis tähendab, et allhankes peamiselt odavusele rõhumise aeg võib hakata ümber saama.
Kui maailma tekib rohkem segadust (või hakatakse seda segadust lihtsalt teravamalt tajuma), on otstarbekas tekitada endale hulk erinevaid valiku-võimalusi. Näiteks Lääne-Euroopa firmal oleksid sel juhul head partnerid allhanke tellimiseks nii odavamast, aga kaugest ja suurema määramatusega Hiinast kui ka kallimast, aga lähemal asuvast ja ettearvatavama arenguga Ida-Euroopast.
