Märtsikuus Eesti Päevalehe ja Akadeemia koostöös ilmuma hakkavas Eesti mälestuskirjanduse sarjas on 50 raamatut. Nende seas ilmub ka ajaloolase Lauri Vahtre mälestusteraamat „Meenutusi kadunud maailmast“.

Härra Vahtre, teie raamat on sarjas ainus, mis käsitleb meie lähikümnendeid. Miks on see nii, et 1960.-70. aastatest ei ole pärit kuigi palju mälestuskirjandust?

Usun, et osalt sellepärast, et tegu on suhteliselt hilise ajaga. Teiseks - see on selline rusuv aeg ja palju põnevam ning värvirikkam oli aeg siis, kui asjad juba muutuma hakkasid ehk alates 85-ndast aastast. Mind aga huvitab paljudel juhtudel just eellugu ja mina kirjutan pigem neist inimestest, kes toona esile kerkisid, et hiljem tegutseda.

Kuidas sarja mälestustevalimit hindate? Mitmed teosed ilmuvad ju esmakordselt, näiteks Elias Kasaku ja Arnold Susi meenutused. Samuti leidub neid, mis on varem välja antud kärbitud kujul, sh August Kitzbergi ja Friedebert Tuglase noorpõlvemälestused.

Te olete head tööd teinud küll, näiteks Elfriede Lender ja Mari Raamot on täielikud pärlid. Kahju ainult, et sarja ei mahtunud tema poja Ilmar Raamoti omad. Mina hoian igatahes väga pöialt ja ootan huviga.