Ühtäkki on mõtlemine pea peale pööratud, üht-äkki avarduvad sügavad, sügavamad ja kõige sügavamad kihid, ühtäkki tunneb meel, et sellel pole piire. Hasso Krull rääkis isikliku hääle võimatusest, püüdes seda ühtlasi leida. Ta ütles, et hakkas luulet kirjutama selleks, et vältida ühiskonda, mis on isiklike häälte kogum. Luulemaailma sattununa mõistis ta, et see, mida ta on püüdnud vältida, on jälle tema ümber. Luuletaja on justkui kinolinalt pärit mõrtsukas, kes tapab baaris kõik teda ümbritsevad ja silmab väljapääsu poole suundudes äkki koridoripeeglis mänguautomaatide kohal iseennast.

Isiklik hääl, millest ta nii väga on tahtnud vabaneda, kõnetab teda pärast toimepandud veretööd otsesemalt kui kunagi varem – peeglist. Tuleb välja, et seda, mida ta on tahtnud tõestada, on võimatu tõestada. Aga tõestamisprotsess on sundinud teda halastamatult tapma endas kõik, mida meel on arvanud mõistvat. Sel õhtul palusin ma Hasso Krullilt ülevaate saamiseks mõ-ne luuletuse. Kõik luuletused olid nimeta, tärnikesega tähistatud. Aastal 1999 kirjutatud tärnike lõppes ridadega: meele silmad on nagu ema rind soe, voolav piim on selle lõppematu pajatus

See kohtumine ei meenunud mulle ilmaasjata, sest meel ja isiklik hääl on kaks mõistet, mis tulevad eestlastele mõeldes esimesena pähe. Nõukogude ajal jätkus neil mõistust ja eneseuhkust mitte kummarduda kõikehõlmava venestamise ees maani. Selle aja Eesti seostus meil ülbete naabritega, kes kiuslikult keeldusid vene keeles rääkimast isegi külla tulnud lätlastega. Ma ei tea, kuidas oli täiskasvanutega, kuid lastele hüvitasid selle täiel määral Tallinna vanalinnas kaalu peal müüdavad jäätisepallid, mis pandi värskelt küpsetatud vahvlitopsi sisse, sest selliseid imesid polnud Riias tollal nähtud. Eesti tundus juba siis veidi välismaana. On iseäralik, et nimelt lätikeelne sõna saldejums on üks väheseid, mida eestlased läti keeles teavad. Legend pajatab, et peenel vastuvõtul Eesti presidendi Lennart Meri juures said kolm silmapaistvat läti luuletajat presidendilt koos käepigistusega ka just sellise tervituse – Meri olevat neil kordamööda kätt surunud ja pidulikult öelnud: „Saldejums!”

Mõistus ja tunded

Eestlastel jätkus mõistust ja meelt asutada esimesena kultuurkapital, lätlased võtsid neilt selle mõtte hiljem üle. Kuid meie võitlus kestis võrreldamatult kauem, olles saadetud rohkearvulistest meeleheitlikest ajakirjanduses tehtud avaldustest, kus ikka ja jälle mainiti naabrite eestlaste suurepärast eeskuju. Samuti on eestlastel jätkunud mõistust ja meelt kaitsta oma fondi ka masu ajal, Läti kultuurkapitali seisukord seevastu on hetkel veelgi nukram kui selle tegevuse alguses. Sellele artiklile mõeldes sundisin ennast mõne aja eest lülitama sisse riigitelevisiooni, sest eesmärk oli konkreetne – vaadata ära Eesti majandusele pühendatud diskussioonisaade. Ka stuudiosse kogunenud majanduseksperdid ja ärimehed rääkisid sellestsamast – mõistuse ja meele kohalolekust Eestis.

Majanduselu võrdlevad arvud ja faktid rääkisid iseenda eest – eesti meel prevaleerib oluliselt läti tunnete ja emotsioonide üle. Võtame kas või kümne aasta taguse kaugeleulatuva rahvusliku visiooni IT-äri ja võimaluste eelisarendamisest, mida on krooninud Skype’i võidukäik. Siinkohal luban endale päris isikliku ja lätlaslikult emotsionaalse märkuse – iga kord, kui mina ja mu mittelätlasest mees oleme sunnitud lahus olema, lõpetame kõne kumbki omal maal oma arvuti ees sõnadega: „God bless Skype and Estonia.” Tõenäoliselt on meele kohal-olek aidanud eestlastel vältida ka oligarhide võimu pealetungi, ning pole kuulda olnud, et Eesti riik oleks pidanud oma miljarditega päästma rahavahetajate kontorit, mis on musta raha abil omandanud auväärse panga nimetuse, nagu meil Parexiga juhtus. Näib, et ka viimase aja emotsionaalsed poliitilised miitingud on olnud rohkem Läti kui Eesti lapselikuks masustrateegiaks.

Kõik, mis mulle neist meelde on jäänud, on see, et seisan vihmast märjana keset rahvamassi. Oma suhetes võimuga pole ma ammu enam süütu tütarlaps. Klassikut parafraseerides – olen oma riigi jaoks kasvatatud. Ei ole kunagi lubanud endale dekadentsi jätta hääletama minemata. Riikliku iseseisvuse üllad tunded näivad kauge ja utoopilisena ajal, mil ukse sulgemine enda järel näib ainsa ellujäämisvõimalusena. Distantseeruda, mitte osaleda, kaitsta oma elu kallist aega. Ausalt luua. Mõelda enda, mitte oma riigi eneseuhkusest. Mitte kaotsi minna rahva seas, mitte lubada ennast ära kasutada ja seejärel prügina välja visata. Kuus aastat tagasi juunikuus viibis Käsmu kirjanike majas läti kirjanik Inga Abele. Seal kirjutas ta minu meelest oma seni parima raamatu – päeviku ja märkused pealkirjaga „K-esmu” (esmu – „olen” läti keeles). See raamat lõpeb väga tähelepanuväärse kandega, mis kinnitab täielikult minu oletusi meele kohalolekust Eestis. „Ma ei tea, mida konkreetselt, kuid Käsmu on minus midagi tugevasti muutnud. Kogu minu kestas. Ma hakkan jälle mõistma, kus ma elan, millisel teelõigul ma olen, mis on tähtis. Hakkan mõistma pisiasju – kas või toidust alates. Ma hakkan seda tundma, vastu võtma, aru saama, mis mulle kasuks tuleb, ennast kuulma. Ma hakkan nägema oma mõtteid.”

Rändaja õnn

Eesti kirjanik Mehis Heinsaar seevastu kirjutab silmapaistvas novellis „Rändaja õnn” niimoodi: „Rändaja õnn tuli Lätimaa poolt. Kes teab, mis tuju tal tulla oli või kelle poolt ta teele saadetud sai, igatahes suure lõunatuulega ta tuli.” Heinsaare „Rändaja õnn” on täiesti irratsionaalne, emotsionaalne, väga poeetiline, omamoodi veidi tasakaalutu, kuid väga mõjuvõimas jõud. Selline on omane eesti meelele siinsamas naabruses. Tasakaalu mõt-tes oleks ehk hea, kui me neid mõnikord vahetaksime. Eesti meel läti rändaja õnne vastu ja vastupidi.

Läti keelest tõlkinud Valts Ernštreits