Eesti nõukogude aeg kestab üha edasi
Lugesin internetis leheküljel www.sada.ee kunstnike kohta kirjutatut ja mul tekkis mitmeid küsimusi.
Kõigepealt äratas tähelepanu, et seal oli pedantselt esitatud kunstnike õpingud ning elu kestel peetud riiklikke ja ühiskondlikke ameteid. Võib-olla nende faktide teadmine aitab kuidagi kunstiajaloolasi, kuid nende seikade eelistamine hoopis olulisematele andmetele on minu meelest küll väär. Kunstnike puhul võinuks hoolikama tähelepanuga suhtuda spetsiifilisematesse kunstisaavutustesse, nende asjade kõrval olnuks loomulik tunnustada vaid pedagoogitööd.
Vastaliste teened on sootuks ununenud
Edasi hakkas mulle tunduma, et nõukogude aeg kestab üha edasi! Ikka on sobival juhul täheldatud: NSVL rahvakunstnik, ENSV rahvakunstnik, on hoolikalt esitatud Jaroslavli-aegseid ja järgseid teeneid. Hea küll, nii ongi vaja: ei pea mitte maha salgama nõukogude minevikku. Kuid sedagi on tehtud – muu kõrval oleks kujunevas kontekstis õigustatud esitada andmeid ka ENSV preemiate kohta. Ja tasakaalustatud minevikupildi loomiseks tulnuks viidata sellele, et Meel oli nõukogude ajal peaaegu olematusse tõrjutud kunstnik.
Oleks vaja osutada, et Tõnis Vint ja Leo Lapin püüdsid samal ajal igati vältida nõukogude kultuuripoliitikaga kompromissidele minekut. Lapini nupus pole viidatud sellele, et "eesti kunsti suuresti uuendanud SOUP-i, Saku ja Harku näitused" olid valitseva kunstipoliitika vastased sündmused.
Väidan, et minu siin osutatu pole tähtis ainult nõukogude võimule vastutöötamisena, neid asju piisavalt valgustamata on eiratud eesti kunsti kui üldisema protsessi silmapaistvamaid uuenemisi.
Kiiva kiskuvat tendentslikkust esineb muuski. On osutatud, et Amandus Adamson sai 1907 Peterburi KA akadeemikuks, et Evald Okas on Firenze KA auliige (1963), NSVL KA liige (1975). Kui võtta arvesse, et neis akadeemiais on liikmeid üsna arvukalt, siis võiks olla õigustatud ka teave selle kohta, et 1972 sai Meel (N. Liidu alalt teise kunstnikuna) 11 tähtsaima rahvusvahelise biennaali laureaatide klubi liikmeks. 1972. aastaks oli klubi asutamisest möödunud 10 aastaga pälvinud kokku selle õiguse 80 kunstnikku. Millise kunstikriteeriumi järgi hinnates rahvusvahelistel tippvõistlustel või-detud kuulumine ühte eriklubisse Miróga, Stellaga, Rauschenbergiga, Lichtensteiniga, Warholiga jne on märkimisväärne saavutus Evald Okasega akadeemiatega võrreldes?
Panin tähele, et kenasti oli osutatud paar rahvusvahelisel näitusel võidetud autasu: Mari Adamson, Pariisi maa-ilmanäituse 1937 audiplom, Adamson-Eric, Pariisi maa-ilmanäituse 1937 audiplom.
Sajandi esimene pool on, teist mitte
Loogiliselt edasi minnes tulnuks osutada ka Leo Lapini ja Raul Meele tähtsatel maailmanäitustel võidetud auhindu. Nüüd on tehtud nii, et kui näiteks märgiksime: Kristjan Palusalu, 1936 Berliini OM kuldmedal kreeka-rooma ja vabamaadluses, raskekaal... Ja sealsamas kõrval jätaksime tähelepanuta Jaan Taltsi ja Erika Salumäe rahvusvahelised autasud, rahuldugu nad sellega, et neile märgime vaid Eesti meistrivõistluste autasud, mis nad on saanud pärast taasiseseisvumist.
Muide, ajavahemikul 1964–1976 välja antud eelnimetatud kunstibiennaalide laureaaditiitleid oli 43 korda vähem kui samal perioodil jagatud suveolümpiamängude medaleid. Vahest saab ehk seda teades kunstikaugelegi inimesele selgemaks, kui raske ülesanne näiteks Jaan Toomikule oleks eesti ajakirjanduse juba sünnitatava ootuse täitmine – tuua maailmast ära mingi tõesti tähtis preemia.
Ma ei pea hääletamise edetabelis kõrge koha saamist elutähtsaks eesmärgiks, kuid mulle teeb alati tuska see, et olulisi asju on ebaadekvaatselt esitatud. Mängureegleid rakendatagu võrdselt kõigile võistlema kvalifitseerituile!
Olukorras, mil nõukogude ja taasiseseisvumise aja kunsti terviklikku ajalugu pole ja puudub nüüdisaegse kunsti püsiekspositsioon, olukorras, mil mituküm-mend aastat eesti kunsti edendanud kunstnikel pole monograafiaid, oleks tulnud kunstnike esitluste tegemisele kaasata pädevamaid kunstiajaloolasi.
