Eesti peab oma nimesse uskuma



Mida teha, et Pärti, Tüüri ja Järvit ei teataks maailmas kui tipp-muusikuid, vaid kui eestlasi

Sageli küsivad mu välismaal elavad sõbrad: "Mis on Eestis huvitavat?" või "Mille poolest on Eesti tuntud?" Need küsimused sarnanevad Eestis populaarsete küsimustega "Mis on Eesti oma Nokia?" või "Kas Eesti on piisavalt tugev kaubamärk?"

Mina vastan: "Palju-palju. Eesti ei vaja oma Nokiat. Eesti on kindlasti tugev kaubamärk." Ma mõistan, kui mu sõbrad välismaal mind ei usu. Aga kui mind ei usu mu sõbrad Eestis, siis tundub see omakorda mulle uskumatu.

Meeldigu see või mitte, aga Eesti nimi ei ole tuntud kogu maailmas. Aga samal ajal on maailmas väga tuntud sellised Eesti nimed nagu Pärt, Tüür, Paiste ja isegi Süvari. Nii on mul väljaspool Eestit palju intelligentseid ja arukaid sõpru, kes teavad Arvo Pärti või Neeme Järvit, aga nad ei tea, et Pärt ja Järvi on eestlased. Samas olukorras on praegu Soome – maailmas teab palju inimesi Nokiat, aga ei tea, et nende mobiil on pärit Soomest.

Eesti varjab maailma eest oma võlusid.

Miks on Eesti imidzh hoolimata suurtest nimedest vähetuntud? Ah et nimed on tuntud, aga nad kõik on klassikalisest muusikast, seega väljaspool pop-kultuuri. See pole nii, võtkem näiteks Paiste löökriistad. Ärge unustage, et suur hulk trummimehi mängib eestlase nimega metallitükkidel. Palju rock- ja jazzfänne tunneb Paiste nime, aga ei tea, et löökriistafirma on Eesti päritolu.

Ka Maarja-Liis Ilusa nimi on tuntud Aasias ning Kesk- ja Lõuna- Ameerikas. Kas Eesti oleks valmis, kui Maarja saavutab suure edu Euroopas või Ameerikas? Tõenäoliselt mitte, kui inimesed kardavad Eda-Ines Etti edu Eurovisiooni lauluvõistlusel, sest Eesti peab siis järgmise aasta lauluvõistluse korraldama. See on uskumatu, sest see oleks ühe riigi suurim suhtekorralduslik edu. Kujutlege, iga nurk Euroopas – Madriidist Berliinini, Ateenast Amsterdamini – suunaks oma tähelepanu Eestile.

Eestlased, ärge häbenege eesti keelt. Eestlased on uhked oma kultuuri üle, aga varjavad seda välismaalaste eest. Olin shokeeritud, kui pärast esinemist telesaates "Pealtnägija" minult küsiti, kuidas saan ma armastada Ruja muusikat, kui mu eesti keele oskus ei ole sorav? Muusika on avatud osa kultuurist, milleks niisugune protektsionism? Võiksin aru saada, kui ma oleksin öelnud, et armastan Tammsaare raamatuid, aga milleks kahelda muusika mõistmises? Võib-olla on shokk ka see, et välismaalastele on eesti kultuur nii huvitav.

Sama kompleks on eestlastel oma keelega. Heaks näiteks on see, et eestlased alustavad oma keele tutvustamist peaaegu sadistlikult: "Noh... eesti keel on väga raske, sellel on 14 käändelõppu, keel on välismaalastele võimatult raske..." Kui mõtlete, et eesti keel on raske, proovige Walesi keelt õppida! Eesti keel on väga ilus keel. Ärge häbenege seda!

Miks on eestlaste enesetutvustus nii negatiivne, kui eesti kultuuril on maailmaga võimalik jagada imehäid asju, mitte ainult Pärti ja Krossi, vaid ka Räätse, Runnelit jt. Mida rohkem tuntakse eesti kultuuri, seda rohkem tuntakse Eestit ennast. See oleks Eestile parim kaitsepoliitika.

Samasugune on olukord keelega. Kui välismaalane tahab eesti keelt rääkida, miks minna üle inglise või vene keelele? Ärge kartke, me teame, et eestlased on keelte peale andekad. Natuke kannatust teeb välismaalaste keeleoskusele palju head.

Eesti peab oma kultuuri, oma keelde ja oma nimesse uskuma. Ilma selleta kaotab Euroopa Liidu ja NATO-ga ühinemise poliitika raison detre. Kui endasse ei usuta, mis jääb siis pärast liitumist Euroopa Liitu alles? Astu läbi, homo sovieticus, varsti tuleb homo europus.

Ajakirja Central Europe Review võib lugeda aadressil www.ce-review.org

Telli nüüd Eesti Päevaleht e-arve püsimakselepinguga ja meie annetame igalt lepingult 1 euro vähiravifondile "Kingitud elu". Vaata siia »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare