Kõigepealt hea uudis. Kahe järjekordse riigireetmises kahtlustatava isiku kinnivõtmine näitab, et päris vabalt välisriigi agendid Eestis tegutseda ei saa. Samal ajal pole aga salakaubavedajatel (ja võib-olla ka märksa tõsisematel tüüpidel) piirist „panderollide” üle saatmisega õieti mingeid takistusi.

Vähe kasu on raha matmisest betooni ja mulda, kui piir elektrooniliste vahendite ees täiesti kaitsetuks jätta. Piirivalve peab olema paindlik.

Nagu Eesti Päevaleht eile kirjutas, valvatakse meie piiri 19. sajandi vahenditega 21. sajandi seadmete vastu. Igaüks võib toimetada drooniga üle piiri mida tahes. Mõnikord õnnestub hääle või pimedusest helkivate tulede järgi tuvastada: „Näe, vist jälle lendab!” Harva suudetakse fikseerida selge trajektoor, rääkimata lennutaja kinnivõtmisest.

Veelgi enam, droonijuhid teevad meie piirivalvest naljanumbri, tiirutades päevavalgel avalikult nende pea kohal ning fikseerides patrullide liikumist ja vaatlusseadmete asukohti. Eesti piir kujutab endast mehitamata lennumasinate jaoks avatud väravaid, mille sulgemiseks pole meil mingit võimet. Unistusel, et suudaksime droone alla lasta, üle võtta või nende tegevust elektrooniliselt segada, pole niisuguse suutlikkuse puhul üldse kohta.

Oleme varem manitsenud olema ettevaatlik ja mitte matma arutult raha Eesti piiri muutmisse Maginot’ liini sarnaseks füüsiliseks tõkkeks. Mis kasu on traataedadest, kraavidest ja korralikest piiripostidest, kui õhuruumi valitsejad maapealse siblimise üle üksnes muigavad? Muidugi annab väljaehitatud rajatis näiteks võimaluse mööda uusi teid kiiremini piiririkkujani jõuda, aga ikkagi jääb see kilpkonna ja kotka võistluseks.

Mehitamata õhusõidukite tegevuse piiramises pole midagi ilmvõimatut. Suurõppustel harjutatakse nii nende ülevõtmist kui ka allatulistamist. Elektronrelvad on ju olemas. Nende piiril rakendamiseks pole mingit põhjust oodata, kuni kivistub betoon traattõkete postide ümber.

Meie nõrkuste ärakasutajad on kiired ja paindlikud. Ka Eesti piirivalvel on aeg jõuda anekdoodist 21. sajandisse.