Avatud poliitiline süsteem ja modernne kodanikeriik

Poliitilise süsteemi korraldus peab võimalikult palju toetama oma riigi tunnet. Erakonnad on parlamentaarse demokraatia toimimiseks vajalikud ka 21. sajandil, kuid nende rolli ja ülesehitust tuleb oluliselt ajakohastada. Vertikaalse struktuuriga massiorganisatsioonide asemel vajab ühiskond parteisid, mis suudaksid pidada avatud dialoogi võimalikult paljude huvigruppidega. Hangumise ärahoidmiseks tuleb taastada poliitiline konkurents parlamendierakondade, erakonnavälise vabakonna ja uute erakondade vahel.

Parlamendierakondadele mõeldud riigieelarvelise toetuse tasakaalustamine konkurentidega, reklaamikulutuste piiramine ja uute erakondade loomise lihtsustamine oleksid esimesed sammud, mis aitaksid vähendada kartelliparteide monopoli. Poliitiliste otsuste tegemiseks tuleks rohkem kasutada tänapäevaseid digitaalse meedia võimalusi, et kaasata laiemat teadmispotentsiaali ja eri huvigruppe. Tänapäevane digimeedia võimaldab saavutada oluliselt suuremat läbipaistvust otsuste tegemise ja poliitikute töö avalikustamise puhul.

Lõimumine

Eesti eesmärk peaks olema jõuda olukorrani, kus kõik ühiskonna liikmed osalevad jõukohasel viisil ühiste hüvede loomises ja saavad neist ka õiglaselt osa.

On viimane aeg, et kõik poliitilised jõud ütleksid avalikult lahti 1994. aastal sõnastatud nn tsiviilokupatsiooni kontseptsioonist. Aastakümneid Eestis elanute ja nende järglaste okupantideks nimetamine oli tolle aja poliitikute viga, mis siiamaani ühiskonda lõhestab.

Me peame oma julgeoleku ja majandusliku edenemise huvides etnilise vastandumise lõksust välja murdma ja tunnustama muu emakeelega kodanikke võrdsete kaasmaalastena. Eesti diplomaadid on sunnitud rahvusvahelistes organisatsioonides pidevalt selgitusi jagama ja põhjendama suure hulga kodakondsuseta isikute olemasolu meie riigis. Selle asemel võiks kodakondsusetuse probleemi otsustavalt lahendada. Sarnaselt 1938. aasta kodakondsusseaduses kehtinud printsiibiga võiks kaaluda eesti keele eksami nõudest loobumist isikute puhul, kes on Eestis sündinud, siin pikka aega elanud ja makse maksnud. Samuti võiks Eesti riik pakkuda kodakondsust alaliselt Eestis elavate mittekodanike lastele, et ära hoida sellised juhtumid, nagu leidis hiljuti aset ühe Kohtla-Järve koolitüdrukuga.

Majandus- ja maksupoliitika

Vastutustundlik eelarvepoliitika ja ettevõtlussõbralik keskkond on ühiskonna üldise jõukuse suurenemise üks allikas. Meie strateegiline huvi on säilitada Eestis 32% ja 33% vahele jääva üldise maksukoormusega ja tasakaalus riigieelarvega ettevõtjasõbralik majanduskeskkond, eesmärgiga saavutada SKT reaalkasvuks keskmiselt 3–4% ja ekspordi reaalkasvuks 7–8% aastas. Me peame soodustama mitmekesise ja hajutatud riskidega majandusstruktuuri loomist, eesmärgiga saavutada tootlikkuse tasemeks kümmekonna aastaga vähemalt 80% EL-i keskmisest.

Kui võrrelda Eesti maksuliste tulude struktuuri EL-i liikmesriikidega, siis saame järgmised suhtarvud: tarbimismaksud – 39,8% (EL-is keskmiselt 28,7%), kapitalimaksud – 6,3% (20,1%), tööjõumaksud – 53,9% (51,2%) (andmed: Eurostat 2012).

Kui Eesti riik soovib säilitada ligilähedaselt 32–33%-lise pikaajalise üldise maksukoormuse ka järgmiseks 20 aastaks, tuleks töövõtjatel ja tööandjatel saavutada kokkulepe tööjõu maksukoormuse olulisel määral üleviimiseks praegu alamaksustatud kapitalile. Töövõtjate tulumaksuvaba miinimumi tuleks oluliselt tõsta. Et tagada palgasaajate kestev huvi tööjõu tegelike maksumäärade ja selle eest pakutavate avalike teenuste vastu, tuleks kaaluda tööjõumaksude tasumise muutmist töövõtja vastutuseks, kuid säilitada tööandjale nende maksude kinnipidamise kohustus. Koos sellega tuleb muuta ka töötuskindlustus-, tulu- ja sotsiaalmaksu arvestuse korda nii, et töötasu maksukohustust arvestatakse edaspidi kogu tööjõukulult.

Riik peaks loobuma regressiivsetest maksudest, maksusoodustustest ja toetustest ning nihutama maksukoormust oluliselt rohkem konkreetsete avalike hüvede otsestele tarbijatele. Kuigi maamaks jääb ka tulevikus kohalikuks maksuks, on oluline, et selle laekumisest tingitud ebavõrdsust tasandataks muude maksudega, sh otse riigieelarvesse laekuva ettevõtte tulumaksuga.

Muutma peab tänast olukorda, kus hargmaistel ettevõtetel lastakse Eestis teenitud kasum grupisiseseid laenu- ja tehinguskeeme kasutades maksuvabalt riigist välja viia. Eestis ei osale paljud kasumit teenivad juriidilised (eeskätt hargmaised) isikud sisuliselt avalike teenuste finantseerimises, mida nad aga tarbivad.

Kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu riiki lubamise lihtsustamine ja töötajatele optsioonide väljastamise ning maksustamise tingimuste ülevaatamine aitaksid tõsta Eesti majanduskeskkonna konkurentsivõimet ja säilitada investorite huvi Eesti vastu. Oluliseks tuleb pidada ka Euroopa Liidu teenusteturu jätkuvat liberaliseerimist ning digiteenuste ühisturu loomist.

Kooliharidus

Koolihariduse eesmärk on tark inimene, kes suudab ise mõtelda ja teadmisi loovalt rakendada. Ei tohi unustada, kui olulist rolli mängib targa inimese kujunemises õpetaja isiksus. Et saada koolidesse õpetajaid, kes suudaksid oma isikuga lapsi inspireerida, on vajalik tekitada tööturul konkurents õpetaja ametikohtadele. Samuti näitaks õpetajatele makstav suurem palk Eesti riigi suhtumist haridusse. Sama kehtib lasteaiaõpetajate kohta.

Riigistamise ja standardiseerimise asemel vajab Eesti haridussüsteem suuremat paindlikkust ja innovatsiooni. Koolid peavad saama välja töötada eriilmelisi lahendusi selleks, et lapsed ja noored saaksid õppida iseseisvalt mõtlema, mis lubaks neil leida endale tulevikus koht ühiskonnas. Kooli näo kujundavad koolide juhid. Täna on Eesti koolijuhtide pädevus ja innukus väga varieeruv ning juhtimisoskused sageli kesised. Riik ja kohalikud omavalitsused peavad kindlustama, et kõigi koolide juhid planeerivad, hindavad ja arendavad enda organisatsiooni tööd sisuliselt ja tulemuslikult. Kooli hoolekogude rolli tuleks suurendada sedavõrd, et koolidirektorite konkurssidel oleks hoolekogul otsustav hääl.

Eesti õpetajaharidust on reformitud taasiseseisvumisest alates. Tänane pilt ei erine aga sisu poolest väga kümne aasta tagusest, kuna reformitud on pigem struktuuri, mitte hariduse sisu. Eesti koolisüsteem suudab tagada õpilaste teadmistes väga head keskmised tulemused, kuid selle jäikus ja liigne standardiseeritus takistab võimekamate laste arengut.

Me vajame õpetajaid, kes suudavad õpilaste annete avaldumist toetada kõige paremal ja tänapäevasemal moel. Meie õpilased vajavad senisest rohkem individuaalset lähenemist, mida toetaks näiteks abiõpetajate ja tugispetsialistide senisest suurem kaasamine, kuid mida parendaks ka koolipersonali omavaheline sisuline koostöö.

Kõrgharidus ja teadus

Eesti kõrgemate õppeasutuste ülesanne on selliste inimeste koolitamine, kes oskaksid ise uusi teadmisi luua. Selleks peavad aga ülikoolid suutma esindada maailma kultuuri- ja teadustraditsioone ning nende kõige uuemat tänapäevast seisu. Sellest lähtudes peaks Eesti ülikoolide ja teadusasutuste oluline töölõik olema Eesti ühiskonna mõtestamine ja analüüs. Seeläbi tekkinud teadmiste abil saavad ülikoolid rikastada eesti kultuuri, keelt ja avalikke debatte. Ülikoolide vähesuse tõttu peavad kõrghariduse ja teaduskorralduse põhimõtted olema väikeriigis teistsugused kui suurriikides.

Eesti on pühendanud erakordselt palju jõudu formaliseeritud kvaliteedistandardite loomisele ja üsna tagasihoidlikult panustanud õppejõu isiksuse tunnustamisesse. Õppejõudude palgatase on püsinud aastaid ligikaudu samal tasemel, mistõttu ei ole see enam konkurentsivõimeline isegi Eestis, kõnelemata rahvusvahelisest mastaabist. Doktorantide sissetulek ei võimalda neil pühenduda teadustööle.

Ülikoolide ja teadusasutuste kaudu tuleb teha tarka immigratsioonipoliitikat. Kutsuda Eestisse võimekaid inimesi kogu maailmast ja valmistada ette võimalusi, kuidas neid pärast õpinguid Eesti ühiskonda ja majandusellu kaasata. Eesti peaks pakkuma võimaluse siin magistri- või doktorikraadi kaitsnud välismaalastel Eesti tööturul rakendust leida ja lihtsustama neile elamisloa ja kodakondsuse andmise korda.

Sündimus ja väljaränne

Väljarännet ja rahvastiku kahanemise protsesse ei ole võimalik keeldude ja käskudega mõjutada, kuid see ei tähenda, et need protsessid ei vaja poliitilist sekkumist. Mis oleks, kui välismaale õppima või tööle läinud noored tuleksid Eestisse tagasi, sest Eesti on pere loomiseks ja laste kasvatamiseks parim keskkond?

Selleks tuleb luua mitte lihtsalt hea, vaid suurepärane lasteaia- ja koolivõrgustik, kõrgetasemeline laste tervishoiusüsteem ning tugiteenused abivajajatele. Meie eesmärk võiks olla muuta Eesti kõige lastesõbralikumaks Euroopa maaks.

Lastele ja peredele suunatud teenused ja toetused peavad olema jagatud vajadustepõhiselt. Lapsevanemate turvatunnet suurendab teadmine, et riik ei jäta lapsi hätta, kui perekond satub raskustesse.

Meie loomulik iive on negatiivne. Üks põhjus on selles, et alates kolmanda lapse sünnist on paljud perekonnad määratud elama allpool vaesuspiiri. Kolmanda ja järgmise lapse sünd ei tohi olla perekonna vaesusesse langemise põhjus. Tuleb leida paindlikud ja taskukohased lastehoiuvõimalused omavalitsustes, kus ei ole võimalik vanemahüvitise lõppedes lasteaiakohta tagada.

Võrdõiguslikkus ja sallivus

Võrdõiguslik ja üksteisega arvestav ühiskond on ühe areneva euroopaliku ühiskonna edu pant. Muutused algavad ühiskonna hoiakutest, kuid need ei saagi muutuda, kui üldine sallimatus, ülbe suhtumine vähemustesse ja võrdõiguslikkuse eest seisjate halvustamine on poliitilise eliidi hulgas tavapärane. Sallimatus ühiskonnas jääb kasutamata ühe osa elanike potentsiaal, pealegi peletatakse eemale need, kelle panust me arenguks vajame.

ÜRO inimõiguste nõukogusse kandideerides lubas Eesti võidelda naiste võrdse kohtlemise ja võrdsete õiguste eest kõikjal maailmas. Selles valdkonnas on kodutöö tegemata jäetud, mida kinnitab ka suurim sooline palgalõhe Euroopa Liidus. Tuleb küsida, mis on nii suure erinevuse põhjused. Kas soostereotüübid, haridus- ja elukutsevalikud, raskused töö- ja pereelu ühitamisel või eelarvamused? Selge on aga see, et nii väike riik kui Eesti ei saa endale lubada naiste oskuste, teadmiste, kogemuste ja loovuse eiramist.

Laste kasvatamine on nii naiste kui ka meeste ühine õigus ja kohustus. Tuleb võidelda sooliste stereotüüpidega, mille kohaselt on laste hoidmine eelkõige naiste ülesanne. See seab naised tööturul haavatavamasse olukorda ning takistab naiste ja meeste võrdõiguslikkuse saavutamist. Naistel ja meestel on peale laste kohustus ka teiste ülalpeetavate eest hoolitseda ning see kohustus võib mõjutada nende võimalusi osaleda täiel määral majandus- ja sotsiaalses elus. Tänase seisuga langevad sellised hooldamise ülesanded eelkõige naiste õlgadele. Tagada tuleb kvaliteetne ja taskukohane ülalpeetavate eest hoolitsemise teenus ning toetada hooldamise kohustuse tõttu sotsiaalsesse isolatsiooni jäänud inimesi.

Sotsiaalpoliitika

Sotsiaalpoliitika põhiline alusväärtus on solidaarsus. Kusjuures solidaarset ühiskonda tuleb käsitada majandusliku edenemise ühe eeltingimusena. Kõikide inimeste baasvajadused peaksid olema kaetud. Keegi ei tohi olla alatoitunud, elada tervistkahjustavas majapidamises, jääda ilma ligipääsust meditsiiniteenustele. Sotsiaalpoliitikat ei saa vaadelda majandus- ja hariduspoliitikast eraldi. Meil oleks vaja pakkuda haridust ja ümberõppe võimalust igale inimesele, kes soovib endale uut ja sobivat töökohta leida.

Tervishoiupoliitika eesmärk peaks olema terve inimene, seega tuleks muuta rõhuasetust haiguste ravilt terve olemisele. Selle saavutamiseks oleks vaja muuta tervishoiusüsteem inimkeskseks (siiani on ta pigem süsteemikeskne). Praktikas tähendab see suurenevat individuaalset lähenemist igale inimesele sünnist surmani, motiveerides selleks patsiendi, perearsti, tervisetoetaja ja eriarstide vahelist koostööd. Tervena elatud eluiga peab pikem olema ning meeste ja naiste vahel peab eluea lõhe vähenema. Samuti on ääretult oluline, et inimene võtab ise koostöös tervishoiusüsteemiga vastutuse oma tervise eest. Tänapäevased ennetus- ja ravimeetodid peavad olema inimestele kättesaadavad.

Hoopis avatumat arutelu vajab küsimus, kuidas lahendada vananeva ühiskonna eakate sotsiaalse turvalisuse ja hooldusega seotud väljakutseid. Pensioniiga ei saa lõputult tõsta, kõigil pole võimalik pensionisambaid piisavalt kasvatada. Eakate kommuunide ja omastehoolduse teema vajavad sisulist kaalumist, samuti kinnisvarapensioni ja tööandja pakutava pensionikindlustuse süsteemi.

Regionaalpoliitika

Kogukonnatundel on inimese heaolu tagamises oluline roll. Siirderiikides on see enamasti üsna vähearenenud, kuid just siin peitub oluline võimalus, kuidas Eesti elu inimväärsemaks muuta. Paraku ei ole praegune valitsuskoalitsioon suutnud teha struktuurseid reforme, mis tagaksid efektiivse ja nüüdisaegse ühiskonnakorralduse ning koos sellega kodanike heaolu paranemise. Tegemata haldusreformi tõttu on suur osa omavalitsusi endiselt väikesed ja nõrgad ning avalikud teenused maapiirkondades sageli kättesaamatud. Samuti on kooli-, haigla- ja ühistranspordivõrgustik raiskav ning EL-i struktuurifondide abi kasutamine toimub valdavalt lühiajalistes huvides.

Eesti riik vajab halduskorralduse auditit ja riigipidamise reformi. See reform peaks puudutama kogu riigiaparaati – ministeeriumitest allasutusteni. Tuleb küsida, milliseid riiklikke institutsioone me vajame ning milline peab olema nende juhtimise ja koostöö loogika, et see vastaks 21. sajandi ühiskonna vajadustele.

Omavalitsustes tuleb toetada kogukondade arengut. Senisest rohkem võiks olla võimalusi elu aspekte ise korraldada, olles kogukonnas teenuste, nt laste hariduse, esmatasandi tervishoiu, eakate eest hoolitsemise jne osutaja.

Selleks tuleks sisse seada võimalus kolmepoolseteks läbirääkimisteks kogukondade, omavalitsuste ja riigi vahel, et anda konkreetses valdkonnas konkreetsele kogukonnale suurem otsustusõigus. Sellega kaasnevalt ka maksuraha suunatud kasutamiseks.

Ökoloogiline jalajälg

Mis tahes otsuse tegemisel on vaja mõelda otsusevariantide sotsiaalsele ja ökoloogilisele mõjule, nii Eesti kui ka laiemas kontekstis. See eeldab toetava infosüsteemi olemasolu, mis laseb alternatiivide mõjusid kiiresti hinnata. Selline infosüsteem peab olema suuresti avalik, mõeldud kasutamiseks nii riigiasutustele ja omavalitsustele uute projektide mõjude hindamiseks kui ka jätkusuutlikkust praktikas rakendavatele inimestele, ettevõtetele ja vabaühendustele.

Eesti maa ja selle ökosüsteem on otseselt seotud Eesti ühiskonna jätkusuutlikkusega. Täiesti võimalik on parandada vee kvaliteeti reostuse vähendamise, allikate jt looduslike veesüsteemide taastamise abil.

Majanduslikult on üha mõistlikum toota Eestis energiat taastuvatest allikatest. Ökoloogiliselt innovaatiliste tehnoloogiate väljatöötamine ja rakendamine võiks Eestile tuua liidripositsiooni selles kiiresti kasvavas valdkonnas.