Tuleb nõustuda ka kriitikutega, kes ei ole olnud rahul Euroopa Komisjoni loomatervishoiu alalises komitees heakskiidetud tsoneerimise eelnõude koostamise ja vastuvõtmise läbipaistvusega. Seda eriti esimeste Sigade Aafrika katku (SAK) haigusjuhtumite avastamisel kodusigade puhul.
Eesti põllumajandustootjate olukorra on teinud palju keerulisemaks kodumaise tootmise toetuse (nn top-up) kaotamine 2014. aastal, mis süvendas ebaõiglast konkurentsi põllumajandussektoris veelgi, kuna meie lähinaabrid jätkasid top-up toetuste maksmist.

Positiivne on aga viimane uudis uue võimukoalitsiooni plaanist taastada eelnimetatud olulised toetused meie põllumajandustootjatele juba järgmisest aastast. Loodame, et nii ka läheb.

Väikeseks lohutuseks meie seakasvatajatele oli eelmisel aastal ka valitsuse otsus osta sealiha Eesti kaitseväele nendest farmidest, mis asusid seakatku III piirangutsoonis. Kuid sellega võeti turult välja vaid väike osa toodangust ning kahjuks ei jõudnud see meede vajalikul määral kõige rohkem kannatanud lihatootmistsükli alumise osa ehk seafarmideni.

Mis puudutab põllumajandustoetusi, siis on ka alati linnameestest kriitikuid, kes pahandavad, miks me peame põllumehi pidevalt poputama ja neile toetusi maksma.

Mõtlen neid, kes pole põllumajanduspoliitikaga just kõige paremini kursis, nagu näiteks üks ETV „Aktuaalsele Kaamerale“ (07.09.2016) intervjuud andnud Tallinna Tehnikaülikooli välismaalasest professor, kes soovitas piimatootjatel elukutset vahetada.

„Linnamehed“ ei saa aru, et Eesti põllumehed ei taha kellegi kulul elada, nad tahavad kõigest turul võrdseid tingimusi. Järgmine kord võiks rahvusringhääling maaelu ja põllumajanduse teemal pigem pöörduda Eesti Maaülikooli teadlaste poole, kes antud valdkonnaga ka igapäevaselt tegelevad.

Euroopa Liidu vaesemate riikide põllumajandustootjad toetavad ilmselt kahe käega ideed kaotada põllumajandustoetused kõigis liikmesriikides korraga, et lõpetada kunstlik turumoonutus ning tagada võrdne kohtlemine. Kuid nii kaua kuni seda ei ole tehtud ning kõik teised liikmesriigid doteerivad oma tootjaid täiendavalt, pole kahjuks ka meie valitsusel teist teed!

Kas me tahame tagada oma toidujulgeolekut, tarbida kvaliteetseid ning siinse rahva maitsele tehtud toiduained, nautida hooldatud ja kaunist maastikku?

Ajalugu on näidanud, et paljude tarbijate rõõm odavate välismaiste toodete üle on jäänud lühikeseks, kuna peale kohalike tootjate väljasuretamist tõusid hinnad jälle, kuid töökohad ja kasum liikus piiri taha.

Seni kuni ELi aeglane masinavärk liigub võrdsete tingimuste suunas, tasuks meie põllumajandustootjatel eeskujuks võtta välismaised põllumajandusühistud, kus kogu tootmisahel (tootmine, töötlemine ja turustamine) kuulub sisuliselt tootjatele, et vähendada kulusid ning saada piisavat kasumit.

Näiteks Prisma, kes on Eesti piimatootjate elu kibedaks teinud, on sisuliselt Soome põllumajandustootjate turustamise kanal. Ka Eesti piimatootjad võiksid osta või ehitada oma töötleva tööstuse ning teha koostööd või ühineda COOP Eestiga. Sama on olukord lihatööstuses, kus töötlev tööstus kuulub omanikele, kes eelistab osta toorainet väljastpoolt, sest nendele ei kuulu kahjumis tootmisfarme.

Praegusel juhul võtab tööstus maksimaalse kasumi. Kahjuks kordub sama muster omakorda tootmisahela viimases lülis – toidupoes, mis Eestis kuuluvad jällegi suures osas soomlastele.
Sotsiaalliberaalina toetan vabaturumajandust, kuid kahjuks ei toimi turg alati tõrgeteta ning jutt sellest, et kapitalil pole rahvust ega riiki, ei ole alati tõsi. Sisuliselt ainuke viis, kuidas praeguses olukorras meie põllumajandustootjad oleksid jätkusuutlikud ka tulevikus, on suurem koostöö ja koondumine ühistutesse, et üksteist aidata.

Kahjuks on meid ajalugu räsinud sedavõrd, et nende moodustamine tuleks riiklike seadusandlike aktidega käima panna. Näiteks Kanadas on edukalt kasutatud seadusandlikke akte, mis kohustavad toodanguühikult maksma ühistule väikese summa, et viia ellu projekte tööstuse ja kaubanduse vallas, tegeleda loomade aretamisega või kaitsta ühistuliikmete juriidilisi huve.
Paljude väike panus aitaks teha suuri tegusid!

Kuigi Euroopa Liidus on niisugune seadusandlik tegevus käsitletav riigiabina, oleks see Eestile lahendus! Ilmselt tuleks see toidutööstuse kasumi arvelt, sest võtta ei saa sealt, kust enam midagi võtta ei ole!