Eesti rahva kannatuste aastad
Tšehhid sellega muidugi toime ei tulnud, aga siis tuli appi vana Savisaar, kellel olid pärast lahutusprotsessi mõned laualambid üle jäänud. Need toodi Vabaduse väljakule, suunati üles ja nüüd on mu hauarist nii valge, et loe kas või südaööl raamatut. Tore!
Ja ka Savisaarel on kindlasti hea meel, sest milleks talle, lahutatud mehele, lambid? Eided muidugi, neil on valgust vaja, et ennast peeglist vahtida ja huuli värvida, aga üksik vana mees ei vaja sellist luksust. Ma olin ju ka aastaid leskmees ja mina küll kuigi palju elektrivalgust ei tarvitanud. Päevavalgusest piisas täiesti, et oma töödega joone peale saada, aga kui õues pimedaks läks, siis kobisin magama. Isegi peldikus polnud mul lampi – kui asjale läksin, jätsin lihtsalt ukse pärani, kesse mind mu omas kodus ikka vahib?
Ainuke paha asi on see, et valgustatud rist meelitas uusaastaööl palju joodikuid ligi, täpselt nagu küünlatuli liblikaid. Nii et terve öö lällasid mingid kõlvatud inimesed mu kalmu peal, lasid rakette ja loopisid šampanjapudeleid. Häbenege ometi! Austage hauarahu! Võtke eeskuju preili Evelyn Sepast, kes pole pärast Estonia uppumist kordagi meres ujumas käinud, sest bikiinid bikiinideks – midagi kumab ikka läbi ja te ei soovi neile seal all „neid asju” näidata, kuna see pole sünnis. Vaat seda nimetan ma peenetundelisuseks! Aga kahjuks on nii häid inimesi ilmas vähe, rohkem on ikka mühakaid.
Liigsed suud
Meil siin põrgus on praegu põhiliseks jutuaineks muidugi masu. Päts ütles, et tema tunneb end kohe süüdlasena, et ta on praegusel raskel ajal surnud ja oma rahvast aidata ei saa.
„Vastupidi, Konstantin,” vaidles talle vastu Lennart Meri. „Tänu taevale, et me sinuga surnud oleme, sest maa peal me ainult suurendaksime töötute armeed. Eestile on kombeks üks president korraga ja nagu sa tead, on see töökoht hetkel Toomas Hendrik Ilvese poolt hõivatud.”
„Ega ma presidendiks ei kipukski, meie oleksime sinuga lihtsalt pensionärid,” arvas Päts.
„Lihtsalt pensionärid!” muigas Meri. „Ei, kallis Konstantin, sa ei tunne tänapäeva maailma! Mitte keegi ei laseks meil sinuga olla lihtsalt pensionärid – ei, nad määraksid meile eripensioni nagu Arnold Rüütlile ja see lisakulu viiks Eesti niigi hapra majanduse täielikku kreeni, ajaks eel-arve lõhki ning jätaks meid ilma kauaoodatud eurost.”
„Ah sa taevas!” ehmus Päts. „Ei, siis on parem muidugi surnud olla. Ma ei taha, et Eesti minu pärast pankrotti läheb. Lihtsalt nii kahju on, selline viletsus...”
„Mis viletsus see ikka!” lõi käega üks meesterahvas, kes istus seina ääres traadist ostukorvi peal. „Oleksite te Brežnevi ajal elanud, siis te teaksite, mis on õige masu. Ükskord ma seisin suhkrusabas kolm tundi ja just siis, kui mina leti ette jõudsin, sai suhkur otsa. Selle peale jäi mul süda seisma. Ostukorvi mul enam sõrmede vahelt välja kangutada ei õnnestunudki, maeti koos sellega.”
„Jumal küll, teil olid poed ja teie räägite viletsusest!” hakkas naerma keegi Põhjasõja ajal surnud naisterahvas. „Meil oli viletsus! Poode me polnud näinudki, suhkru nimegi ei tundnud! Kindral Šeremetevi käsul põletati terve meie küla maha. Peitsime end mehega metsa ja nälg oli nii suur, et lõpuks mees sõi mu ära. Vaat see on midagi! Praeguse masu peale ma ainult naeran!”
„Põhjasõda polnud üldse kellegi sõda, see oli naljategu!” vihastas selle peale Liivi sõjas hukkunud mees. „Mida sa, lits, poosetad! Ah sind söödi ära! Täna õnne, et vaevast pääsesid! Aga mind ei tahtnud Liivi sõja ajal keegi süüa, sest ma olin nagu luu ja nahk! Mina pidin ise teisi sööma!”
„Jah, see on tõsi!” mõmisesid kümmekond hambajälgedega kodanikku ja vahtisid kõnelejat kerge võõristusega.
Tõnissoni raske nädal
„Ikkagi elasite teie ilusal ajal,” ütles nüüd üks kiviajal elanud inimene. „Teie tundsite vähemalt ratast. Aga meie ei tundnud. Vaat seda nimetaksin ma tõeliseks masuks. Issand, kuidas me neid mammuteid lohistasime! Kui rasked nad olid! Ja lont jäi kogu aeg puuokstesse kinni. Songa kätte ma suringi.”
„No teil oli vähemalt liha! Mammutit ikka annab süüa!” õiendas Liivi sõja mees. „Aga meil polnud midagi! Maa oli tühi ja paljas! Paljaks põletatud! Isegi vesi oli ära auranud, juua polnud mitte tilkagi!”
„Seda tunnet ma tean,” ütles Jaan Tõnisson vaikselt. „Minuga juhtus ka ükskord sedasi – ärkan hommikul üles, kohutav pohmell, sisemus otsekui põleb, aga juua pole kodus enam mitte raasugi. Ja raha ka pole! Jooksin Postimehe toimetusse, et ehk annavad avanssi – aga ei andnud, kuradid. Ma pidin nädal aega kaine olema. Sealt see legend tekkis, et Tõnisson tegeleb karskusliikumisega. Jaa, see oli õudne aeg. Mina arvan ka, et praegustel eestlastel pole põhjust kaevelda. Me oleme ikkagi joomises tšehhide järel teisel kohal! Sellist masu oleks ma endalegi soovinud.”
„Ära ärple, Jaan!” manitses Päts. „Kannatused pole sport, siin ei sobi võistelda.”
„Mina ükskord võistlesin sõpradega, kes suudab kauem s…häda kannatada,” ütles üks mees. „Mina võitsin ja sellepärast ma olengi nüüd siin.”
Aga kuna jutt kippus labaseks, siis ütles peapiiskop Kõpp, et oleks vaja ruume tuulutada, ja me läksime õue kuradeid vaatama.
