Viis aastat tagasi kirjutasin Eesti Päevalehes samasooliste paaride õiguslikust olukorrast artikli "Ma ei taha abielluda, tahan perekonda". Tuleb tõdeda, et murrangulisi edasiminekuid pole, kuid tänavusel Erinevus rikastab konverentsil püstitatud küsimus kujul “partnerlusseadus vs sooneutraalne abielu” annab lootust.
Rootsi integratsiooniminister Erik Ullenhag märkis oma ettekandes tabavalt, et 20 aastat tagasi oli Rootsis samasooliste paaride õiguste osas tuline debatt, kuid ühiskonna hoiakud muutusid samavõrd kui oli olemas poliitiline tahe teemaga tegeleda. Olgu öeldud, et Ullenhag leidis oma graafikus võimaluse lennata Tallinnasse esinema ning kohe pärast seda tagasi Stockholmi, meie valitsuse justiitsminister Kristen Michal ei vastanud paraku isegi kutsele konverentsil esineda*. Eks kõnele seegi üht-teist poliitilisest tahtest.
Iseenesest on teemapüstitus kujul partnerlusseadus vs abielu siiski edasiminek. Tõepoolest ei jaksa keegi aastaid pidada debatti, KAS samasooliste perede sotsiaalne ja õiguslik turvatunne on samaväärselt kaitstud kui heteroseksuaalsed perekonnad. Mõistetakse, et taolised kodud on olemas ja nad ei hävitagi ühiskonna alustalasid. Veelgi enam, nad tõesti siiski saavad ka lapsi ja pagana päralt, ka NEMAD räägivad pereväärtustest. Järelikult?
Minu headel sõpradel Kristil ja Gretel kasvab tänaseks peres kolm last. Enam kui kümme aastat koos olnud naised minu kõrvaltänavast ootavad neil päevil perre teist last. Ägedamad võivad võtta neid perekondi sõimata üht või teist viisi, aga sellest ei muutu suures plaanis mitte midagi. Poliitikud võivad teha näo, et neid perekondi pole olemas ja "Üleüldse on meil tähtsamaid teemasid", aga ka see ei loe. Kaks täiskasvanud inimest on teineteist leidnud ning kui aeg ja tunne on õige, luuakse perekond, ühine kodu. Mõned on valmis võtma lapsevanemaks olemise vastutust. Täpselt nii lihtne see ongi, eks. Aga siit edasi pole samasooliste paaride jaoks lihtne enam peaaegu mitte miski.
Üks parlamendierakond väidab järjekindlalt, et seaduslikult on juba täna mõningad võimalused oma õigusi kaitsta ju olemas. Jah, tõsi, samasooline perekond saab teoorias mõningaid omavahelisi õigusi ja kohustusi paika panna erinevate lepingute ja dokumentidega, ent ma ei mõista, miks kolme lapse vanemad Kristi ja Grete peavad oma õiguskindluse tagamiseks käima vähemalt viiel korral notaris, maksma vähemalt viie erineva paberi eest (sealhulgas ka riigilõivu), millest lõppkokkuvõttes mitte ükski ei anna neile riigi silmis perekonna staatust. Sõltumata veendumustest või maailmavaatest on väga keeruline argumenteerida, miks taoline ebavõrdsus aastal 2011. ikka veel kestab.
Viis aastat tagasi kirjutasin, kuidas riik ei saa päriselt ära kaotada homofoobiat ning et ükski seadus ei hari rumalaid. Aga – riik saab ja peab andma eeskuju hoiakute kujundamisel. Ja häbi teile, kui julgete seda tunnistada vaid siis kui “valija” ei kuula. Valija on ammuilma valmis. Olgu selle tõestuseks 41 tuntud ja tunnustatud Eesti inimese pöördumine sallivuse ja teineteisemõistmise toetuseks. Nii et isegi kui minu riik pöörab mulle ikka veel selja, ei tunne ma end tänu nendele 41-le üksinda. Ja seda tänutunnet ei saa sõnadega kirjeldada.
