Seda kõike tulenevalt lähenevast aastavahetusest – mis teha, kui kehtib põhimõte, et iga uus seis ja uued asjad peavad algama uue aasta numbriga. Ning kui eelneva 11-ne kuuga pole tuleviku osas selgusele jõutud, siis jäävad ära kõik jõulupidamised ja jõulurahud ning ponnistatakse mis hirmus, et kõik oleks 31. detsembriks klaar.

Hetkel tuleb just seda öelda ka väikeriigi Moldova kohta, mis asub meist küll paari tuhande kilomeetri kaugusel lõunas, ent on olnud Eesti saatusekaaslaseks tänu Molotov-Ribbentropi paktile, mis tegi just meist ühel ja samal päeval NSVLi liiduvabariigid.

Kui Eesti vabanemine sundkooselust idaga läks kiirelt ja kergelt, siis Moldova ei saanudki lahti Vene vägedest (Jeltsini 1999.a. lubaduse maailmale jättis Putin täitmata) ja nende ümber ehitatud separatistlikust Transnistria vabariigist, jäi kõikuma Euroopa ja Venemaa vahele ning võib öelda, et otsustav hetk – kas siia või sinna –, selle selgeks saamine käib just praegu.

Tulenevalt sellest, et 1. jaanuaril 2016 peab Moldova konkreetne koostöövorm Euroopa Liiduga – DCFTA – laienema „kogu Moldova territooriumile“. Teisisõnu ka Transnistriale (Pridnestrovskaya Moldavskaja Respublika), mille juhtkond on deklareerinud integreerumisest Euraasia Liiduga ja sellele on „rahvahääletusel“ ka vastav mandaat saadud. Rääkimata sellest, et Venemaa valitsuse koosseisu kuulub asepeaminister Dmitri Rogozin, kes vastutab sidemete eest selle „Venemaa eesliiniga“ (peredovoi rubezh) Euroopas ja kes on lubanud vajadusel sinna ka langevarjudessanti visata jne.

Venemaa kombib lääne suhtumist

Mõistagi ei jäänud asjahuvilistel märkamata Kremli uus nägemus Ida-Euroopa riikide jaotumisest, mille esitas kaitseminister Shoigu samal Venemaa kaitseministeeeriumi aktiivil 11. detsembril, kus president Putin andis korralduse „koheselt hävitada kõik Venemaa sõjajõududele ohtlik.“ Shoigu kinnituse kohaselt valmistuvad Montenegro, Bosnia-Herzegovina, Ukraina ja Gruusia ühinema NATOga, samas kui Rootsi, Soome, Serbia ja Moldova moodustavat „NATO huvisfääri“.

Ainuüksi Azerbaidžaani mittemainimine annab märku, et tegu oli Lääne kompamisega – mida nemad sellest arvavad? Samas – ametlikke avaldusi silmas pidades – on Moldova säärane eristamine Ukrainast ja Gruusiast selge väljakutse NATOle. Pealegi on selleks põhjust, sest – septembrist alates on pealinna peatänaval Moskva-meelsete (on ka Euroopa Liidu lippe) telklinnak, mille tekke ajend – enneolematu pangaafäär on kukutanud mitu valitsust ja praegugi on Moldoval ametis ajutine valitsus ning poliitkriisil pole lõppu näha. Pealegi on siiani otsistud vaid vanu lahendusi või lahendusi vanade tegijate abil.

Kui ajaloos tagasi minna, siis sai Moldovale paljus saatuslikuks – kurb tõdeda – Brüsseli poolt soovitatud Eesti valimisseaduse forsseeritud ülevõtmine. Jutt on kurikuulsast D’Hondti jagajast, mis mõeldud võitja premeerimiseks seisus, kus mitu võrdset, ent mis teeb kurja ja hävitab proportsionaalsuse lõhnagi kohe, kui võitja erakonna ülekaal järgmisest on rohkem kui 5%.

Moldova valimistel 2001 sai kompartei 49% häältest, ent kuna teised erakonnad ei taibanud ühineda, kogus järgmine 13,4%, mis tagas võitjale 71 kohta parlamendi 101st ja läks lahti demokraatia väljarookimiseks põhiseadusest ja nõuka-aegsete tegelaste kinnistamisega võtmepositsioonidel.

Tulemuseks tänane korruptiivne, reformivõimetu ja ringkaitses oleva ladvikuga riik. Euroopa-meelsetel jõududel õnnestus küll ühinenult 2009.a. kommunistid võimult maha hääletada, ent „iga-mees-on-liider“- mängud ja seis „vaid-omad-poisid-kohtunikeks“ pole siiani suutnud paika panna stabiilset valitsust ja ohjeldada võimu kuritarvitamist.

Vihane rahvas tuli tänavatele

Novembris 2014 toimunud parlamendivalimised andsid kolme Euroopa-meelse ja kahe Moskva-meelse partei vahekorraks 55:46. Kreml panustas seekord selgelt Igor Dodoni juhitud sotsialistidele (25 kohta), kes pääses eelnevalt ka Putini näole. Sama sündis Gagauzia autonoomse piirkonna juhi valimistega märtsis 2015, mille võitis Kremli avalik soosik Irina Vlah.

Varsti pärast seda – mais, lõi rahva rahulolematus majandusliku virelemisega lõplikult välja, kui ilmnes, et keskpanga teadmisel oli kolmest väikepangast kadunud miljard dollarit (riigi rahvuslikku koguprodukti hinnatakse 6,2 miljardiga). Kuna võimukandjad nagu ei soovinudki raha otsida, tuli vihane rahvas tänavaile ja protestib seal praegugi. Paraku ja seegi on Moldova poliitelu reaalsus - juunis toimunud kohalikel valimistel õnnestus pangavarguse „peakangelasel“, ka Iisraeli elanud ärimehel Ilan Shoril saada tagasivalituks Orhei linnapeaks.

Edukad olid mõned teisedki samasugused tegelased. Peaminister Gaburici, kes püüdis asja uurida, astus aga tagasi, kuna ilmnes, et tema kõrghariduse diplom osutus võltsituks. Hea seegi, et vallandus politikaanide omavaheline mõõduvõtmine ja 15. oktoobril arreteeriti Shori ülestunnistuste põhjal Vlad Filat, kes peaministrina 2009-13 oli Moldovat Euroopasse viinud. Tema „osa“ kadunud miljardist moodustab siiski vaid neljandiku, kuid valitsuse kukkumiseks sellest piisas. Filati kõrvaldamise järel poliitikast tuli sinna tagasi oma eelnevalt mahapandud volitusi taastades Moldova suurim oligarh Vladimir Plahotniuc , kes selgelt andis märku, et tahab järgmisel aastal presidendi kohta. Selle avaldusega ta vaid kiiremdas ümberrivistumisi ladvikus.

Ameerika taustaga poliitik astus areenile

Suurim nihe toimus seal, kust seda enam ei oodatudki – kompartei fraktsioonist lahkus 13 saadikut, kes moodustasid sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni ja teatasid toetusest Eurointegratsioonile. Riigi president Nicolae Timofti oli aga just samal päeval kutsunud valitsust moodustama vahepeal Rumeeniasse kolinud Ion Sturza, kes oli peaminister ka 1998-99 ehk siis tegu on vana nomenklatuuri esindajaga.

Nüüd läks kõigil erakondadel kiireks ja ehkki kaalutlused on erinevad, on selge, et Sturza ei saa kokku valitsuse moodustamiseks vajalikke hääli. Sestap arutab ajakirjandus kahte muud võimalust – kas korraldada erakorralised valimised märtsis-aprillis või teha kohe valitsusjuhiks riigi üks kolmest populaarsest poliitikust. Samas ainus Euroopa-meelne neist – Maia Sandu, sest teised on juba mainitud Dodon ja suuruselt teise linna – Balti linnapea Renato Ussatyi.

Tegemist on 43-aastase daamiga, kes on kodumaal õppinud ärikorraldust ja rahvusvahelisi suhteid, seejärel tegi läbi õpingud John Kennedy School of Government (Harvardi ülikool), töötas paar aastat Maailmapanga peakorteris Washingtonis ning oli 2012-15 haridusminister neljas valitsuses.

Teda on juba kahel korral pakutud valitsusjuhiks ja nüüd tuletatakse meelde, kuidas ta sel suvel (23. juulil) seadis ametikoha vastuvõtmise tingimusteks riigi keskpanga presidendi ja peaprokuröri tagasiastumised. Ei nõustutud. Täna on seis uus, sest naispoliitik teatas (21.12) ka otsusest luua oma poliitiline partei, milleks parlamendivälised ehk tänavail tegutsevad jõud kohe toetust avaldasid. Moldova ladvikul on, mida mõelda ja samas otsuse tegemisega kiire. Eemalt hinnatuna tundub Moldova rahvas hetkel olevat Maia-usku.