Praegust põnevat olukorda arutab terve maailm, aga see paistab Eestis saama üllatavalt vähe tähelepanu. Ometi oleks Eestil – olles ise riik, mis teab väga hästi, mida tähendab vaenulik okupatsioon – nüüd võimalus selja sirgeks ajada ja jõuliselt toetada Palestiina õigust täielikuks iseseisvuseks. Laenasin pealkirjaks Türgi peaministri Recep Tayyip Erdogani mõtte – Palestiina tunnustamine ei ole valikuvõimalus, vaid iga demokraatliku ja rahvusvahelist õigust järgiva riigi kohustus.

Euroliidu toetus mõjuks

Mis sel nädalal – ÜRO Peaassamblee avanädalal – täpsemalt juhtub, on veel lahtine (Palestiina president Mahmoud Abbas esitab liikmelisuse taotluse ÜRO-le reedel – toim). Täisõiguslikuks ÜRO liikmeks saamiseks on vaja nii Julgeolekunõukogu kui ka Peaassamblee heakskiitu. Kahjuks on teada, et väga tõenäoliselt paneb USA sellele Julgeolekunõukogus veto. Samas võib loota, et USA jääb oma vetoga maailmas kaunis isoleerituks. Eriti mõjuv oleks, kui Euroopa Liit üksmeelselt ja tugevalt avaldaks toetust Palestiinale. Kuigi USA on küll piisavalt võimas, et jääda maailmapoliitikas isoleerituks, riigi juhtidele selline seis siiski ei meeldi – eriti kuna ka USA-s on viimasel ajal rohkem kuulda olnud ka Iisraeli-kriitilisi hääli. Praegune Iisraeli valitsus on palestiinlaste ning ka teiste Iisraelis elavate araablaste õigusi nii mitmel viisil õõnestanud, et olukord meenutab aina rohkem apartheidi ajastu Lõuna-Aafrika Vabariiki.

Väljakuulutamine on ainult üks samm, tegutseda kui riik saab ainult siis, kui seda riiki tunnustab ka suurem osa maailmast. Rahvusvahelises õiguses on teatud faktid, mis on tähtsad, et otsustada, kas see moodustis on riik. Näiteks peab olema territoorium, millel on rahvas, kes seal alaliselt elab. Ei üks ega teine pea olema sada protsenti kindlaks määratud, aga enam-vähem. Palestiina elanikkond on üks ajaloo stabiilsemaid ja nad on elanud samal territooriumil, kuid eri võimukandjate all juba tuhandeid aastaid. Ka see fakt, et aeg-ajalt ei ole riik olude sunnil suutnud ennast ise valitseda, ei tähenda rahvusvahelises õiguses, et ta oleks kaotanud õiguse olla riik.  
Euroopa Liidu ametlik seisukoht on üldiselt olnud, et poliitiliselt toetatakse Iis-raeli-Palestiina kõneluste jätkumist eesmärgiga jõuda kahe riigi lahenduse jõustumiseni ning kahe riigi rahumeelse kooseksisteerimiseni. Tegelikult on vähe tõsiseltvõetavaid kõnelusi. Palestiinlastele käiakse kogu aeg peale, et peavad tulema läbirääkimislaua juurde tagasi – aga nii kaua kui peaminister Benjamin Netanyahu Iisraelis võimul on, ei ole see laud kaetud!
Iisrael väänab pidevalt argumente nii, nagu oleks kriitika tänapäeva Iisraeli valitsuse vastu sama asi kui Iisraeli riigi olemasolu eitamine või isegi antisemitism.

Palestiina on üks Eesti peamisi välisabi saajaid. Paistab, et abi on olnud asjalik ja professionaalne, kuna Eestil on Palestiinas hea maine. Euroopa Liidu üks eeliseid väikestele riikidele on, et annab foorumi, kus saab esile tõsta argumente ega pea jääma suurte riikide varju. Samal ajal, ükskõik kui puudulik veel praegu liidu ühine välispoliitika ka on, tähendab siiski Euroopa Liit ja selles liikmeks olemine, et isegi väikesel riigil ei ole vaja USA ees kummardada. Palestiina rahva enesemääramise õiguse toetamine on ainuke õige samm ja selle peaks Eesti julgelt astuma!