Eesti ülikool: ei jõua, ei viitsi!

 (2)

Eesti ülikool: ei jõua, ei viitsi!
EPL

Edu võtmeks on haridus või pärandus, on kombeks öelda. Vaid esimene neist on kõigile enam-vähem ühtemoodi kättesaadav.

Võrreldes teiste riikidega on Eestis aga kõrgharidus väga lihtsasti kättesaadav.

Eesti ühiskonnas on ülikoolidiplomiga inimeste osakaal kõrgem kui paljudes lääneriikides. Eestis suundub kõrgharidust omandama pea kaks kolmandikku gümnaasiumilõpetajatest, lisaks veel avatud ülikool.

Ka Saksamaal, kus ma praegu õpin, otsustab vaid iga kolmas abiturient kõrgkooli mitte minna. Kuid gümnaasiumiharidus ei ole Saksamaal sugugi nii tavaline kui Eestis.

Üliõpilaste suur arv on rahva üldise haridustaseme jaoks hea. Kuid ülikooli funktsioon peaks olema siiski kõrgem individuaalne areng – selle jaoks on suur tudengite hulk pigem halb. Sest haridus on nagu hakkliha: mida suurem on toodetav mass, seda vähem rõhutakse kvaliteedile.

Pisa haridusuuringud näitavad, et gümnaasiumi lõpuni on Eesti õpilaste tase Euroopa kõr-gemaid – hakates ülikoolis langema. Saksamaa näitajad on vastupidised. Milles asi? Olen õppinud nii Eesti kui ka Saksa ülikoolis ning tutvunud mõlema süsteemiga.

Iga aasta sama loeng

Eesti süsteemi nõrkuseks on arenemisvõimetus – ma palun siinkohal vabandust nende erialade puhul, kus seda ei esine. Näiteks ajaloos annavad Eesti professorid aastast aastasse ühte ja sedasama loengut. Eesti bakalaureuseõppes samahästi kui puudub paljude erialade puhul selline õppevorm nagu seminar – mis tähendab iseseisvat tööd, kirjutamist, lugemist, asjast arusaamist. Õpe käib nagu keskkoolis: aine tuimalt pähe, eksamile, hinne kätte. Diskussiooni ei toimu – ja see on humanitaaria kõige hullem patt, sest seal pole üheselt tõeseid fakte ning noori peaks suunama mõtlema ja asja edasi uurima. Vaid nii saab luua uut ja innovaatilist akadeemilist põlvkonda. Muidugi võib tuua põhjuseks raha. Kuid õppejõududel peaks olema ka missioonitunne ja arusaamine, et kõigepealt on vaja tulemust ja alles seejärel kõrgemat palka. Kui arengut ei toimu, pole haridus konkurentsivõimeline.

Samal teemal:

Saksa humanitaaria on Eesti omast erinev: õppekavas on maksimaalselt paar-kolm üldharivat, kõigile kohustuslikku loengut. Igal semestril peab professor või dotsent välja töötama uue loengu-seminari. See tähendab uut materjali – ja lisatööd. Jah, loomulikult saavad Saksa professorid korralikku palka: lisatasusid arvestamata jääb see 3200–5500 euro vahele kuus. Samal ajal kehtib privaatdotsendisüsteem, mis tähendab, et noor professor peab sisuliselt ilma palgata aastaid tööd tegema, et ta siis „teenete” eest eluaegseks inventariks kinnistataks – koos kaasneva palgaga. Noorte akadeemikute ainus lootus on iga kuu projekte kirjutada, et riigilt ja fondidelt uurimisraha saada. Sellega on neil võimalik end mingil määral ära majandada.

Võrreldes Eesti ja Saksa tudengite majanduslikku olukorda: Eesti tudeng käib sageli täiskohaga tööl. Saksa tudeng seda teha ei tohi. Ja pole ka vajadust, sest õppurit toetavad ju vanemad ja kui on vaja lisaraha, saab teha pisikese otsa poes, koristajana või ehitajana. (Lisaks saavad Saksa tudengid, kelle vanemad neid piisavalt toetada ei jõua, riigilt kuni 584 eurot kuus, millest pool on tagastamatu toetus, teine pool aga intressivaba laen, mis tuleb juhul, kui üliõpilane on pärast kõrgkooli lõppu tööd saanud, graafiku alusel tagasi maksta. Juhul kui sissetulekust tagasimaksmiseks ei piisa, laenu tagastama ei pea. – Toim)  

Et töötava Saksa tudengi tunnipalk on umbes 6–10 eurot ning tudeng teenib 10–15-tunnise nädala puhul tavaliselt 400 eurot kuus, võib koos vanemate toetusrahaga rahulikult ära elada. Elamiskulud on olenevalt regioonist 500–700 eurot kuus. Kuid see-eest võib juhtuda, et 30-aastasel ülikoolilõpetajal pole mingeid arvestatavaid töökogemusi ning ta peab tegema kaks-kolm tasustamata praktikat, et tema CV potentsiaalse tööandja juures üldse kaalu omaks.

Ülikool olgu raske

Eesti tudengite õnneks on lihtne bakalaureuseõppekava, mille kõrvalt jääb aega tööks ja muudeks tegemisteks. Loomulikult on siingi õppida tarvis, aga kord semestris toimuv eksamisess ja paar lühikest kirjalikku tööd pole võrreldavad Saksa tudengite koormusega. Ajaloo kohta võin öelda, et eksam kui teadmiste kontrolli vorm on Saksamaal õige haruldane ja seda kasutatakse massloengute puhul. Hoopis rohkem nõutakse kirjalikke töid: essee (5–10 lk), kodutöö (10–25 lk) ja referaat (15-minutiline ettekanne) on iga aine puhul täiesti tavaline nähe. See tähendab, et tudeng, kes võtab semestris 5–6 ainet, kirjutab ligi 50 lehekülge semestris.

Et kirjutamine kuulub humanitaari kutseoskuste hulka, tuleb seda juba varakult arendada. Täpselt samasugust koormust ma Eesti tudengitele ei soovitaks. Humanitaaria on ainult siis efektiivne, kui ta on väga laiahaardeline ja teiste erialadega kombineeritud. Hea tulemuse saab vaid siis, kui tudengile jäetakse piisavalt valikuvõimalusi ja hingamisruumi. Viimast on vaja vaimseks terviseks, sest olgu haridus nii tasemel kui tahes, ei tohiks selle kõrvalprodukt olla psühhoterapeutidele klientuuri kasvatamine.

Kuid arvestades Eesti ülikoolides valitsevat lodevat nõudluse-pakkumise suhet ei tohiks me endalt isegi küsida, miks pole Eesti Euroopa paremate kõrghariduse pakkujate seas. Nii professorid kui ka tudengid ei jõua ega viitsi. Kui Tartusse tuli mõni aasta tagasi Cambridge’i haridusega õppejõud ning nõudis veerandtunnist ettekannet ja viieleheküljelist esseed, pidid tudengid rabanduse saama. Asi vist lõppeski sellega, et õppejõud lasi latti alla, kui paljud – ja mina teiste hulgas – pärast esimest loengut jäädavalt lahkusid. Aga kui me tahame mingitki kvaliteeti, tuleb rohkem nõuda nii õppejõududelt, tudengitelt kui ka iseendalt.

Kas ülikool peab olema raske? Jah, peab. Kui ülikool tahab omada arvestatavat taset, ei tohigi ta kõigile jõukohane olla. Eesti kõrgharidus peaks saama kunagi nii konkurentsivõimeliseks, et nt Tartu ülikooli diplomit käes hoides ei loe mitte A-de rida, vaid fakt, et säärase asutuse higi ja vere hinnaga lõpetada suutsid. Eestis peab lõppema mentaliteet, et ülikool on see ainus ja õige. Haritus ei tähenda vaid ülikooli. Tuleb levitada arusaama, et väga hea õmbleja või keevitaja olla on uhkem kui vilets ajakirjanik või bioloog. Jätkusuutlik ühiskond on selline, kus inimesed teevad tööd oma võimete kohaselt. Südamega.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare