•• Kuidas praegused eelarvekärped Eesti kõrghariduse tulevikku mõjutavad? Kui algul tahtis valitsus tudengite riigitellimust vähendada 92 miljoni krooni võrra, siis nüüd on otsustatud teha 38 miljoni kroonine kärbe...

•• Tõnis Lukas, haridusminister: Suured ülikoolid on juba öelnud, et paanikat ei ole: majandusotsused tehakse ära ja toimetatakse tipptasemel edasi. Väiksemaid ülikoole puudutab ka väike kärbe rohkem. Tõenäoliselt näeme juba sel aastal, kas väikesed ülikoolid saavad hakkama.

•• Jakob Kübarsepp, Tallinna tehnikaülikooli õppeprorektor: Kärped on pannud ülikoole teistmoodi mõtlema. Siiamaani on harjutud eelarvet kasvutingimustes tegema, nüüd aga tuli Tallinna tehnikaülikooli nõukogus arutada, kuidas eelarve vähenedes toimida.

•• Alar Karis, Tartu ülikooli rektor: Tartu ülikool on toimetanud pea 400 aastat, nii sõdade ajal kui ka sõdade vahel. Ohtu, et ülikool ära kaob, ei maksa karta. 1990-ndate algusest on toimunud meeletu masside ligipääs kõrgkoolidele. Kunagi oli kuus ülikooli, vahepeal üle 50 ja nüüd 34, mida minu arust on ikka veel palju. Inimeste ressurss on pihustunud laiali.

Praegu on teaduskonnad hakanud kokku hoidma ja aastasse 2009 mindi selge ressursivaruga, et keerulisi aegu üle elada.

•• Keskkoolilõpetajate arv väheneb lähiaastatel järsult: praegu on abituriente umbes 11 000, aastaks 2014 aga napilt üle 6500. Kuidas muutub tudengite arv ja riiklik koolitustellimus?

•• Karis: Tudengite arv väheneb kaks korda: praegu on neid 60 000 ja aastaks 2016 jääb alla 30 000. Ülikoolide kontekstis tekitab see raskusi, aga kokkuvõttes aitab selgitada meie haridusmaastikku.

•• Lukas: Kui riiklik koolitustellimus jääb samaks, aga üliõpilaste arv väheneb, võib tekkida olukord, kus nendel erialadel, mida õpetatakse avalik-õiguslikes ülikoolides ja millel koolitamine on ühiskonna huvides, on kõigi eestikeelsete tudengite õppekulud kaetud riigieelarvest. Praegu on otsustatud, et riiklik koolitustellimus püsib.

•• Kuue aasta pärast õpib 12. klassis umbes sama palju noori, kui praegu tasuta õppekohtadele vastu võetakse – ligikaudu 6500 esmakursuslast aastas. Kas riiklik koolitustellimus püsib tulevikus samas mahus?

•• Lukas: Järske muutusi ette ei võeta, sest riik peab mõtlema sellele, kuidas eestikeelne kõrgharidusruum üldse jätkuda saaks. 30 000 õppurit hakkab lähenema kriitilisele piirile, millest allapoole me ei suuda kõiki erialasid katta, sest tudengeid on vähe, valik väike ja andekaid inimesi satub ülikooli vähe. Kui õppejõududel pole tööd, võivad hääbuda terved suunad.

•• Rein Raud, Tallinna ülikooli rektor: Ideaalis peaks eestikeelne kõrgharidus olema Eestis tasuta, aga kui see pole võimalik, siis peaks garanteerima kõrghariduse kättesaadavuse kõigile andekatele.

•• Kübarsepp: Riigi võimalused kõrgharidusmaastikul toimuvat suunata on praegu piiratud, sest 55% tudengitest õpib riigieelarvevälistel õppekohtadel. Tulevikus hakkab see suhtarv järk-järgult muutuma, kuni valdav osa tudengeid õpib riigi raha eest ja mängureeglid kehtestab riik. Loodus-, täppisteaduse ja tehnika erialadel õppijate suht­arv hakkab ilmselt suurenema.

•• Raud: Siin aga valitseb oht, et need andekad, kes ei huvitu eelisarendatavatest aladest, tõrjutakse riigist välja.

•• Mis on need valdkonnad, mida me teistele eelistama hakkame?

•• Karis: Ilmselt kukuvad esimesena mitte kõige paremad kõrgkoolid, sest inimesed liiguvad avalik-õiguslikesse ülikoolidesse. Liitumisi on juba toimunud, alles ju Audentes liitus TTÜ-ga.

•• Lukas: Ei saa öelda, et tulevikus on vajalikud ainult insenerid või geenitehnoloogid, kuid proportsioonid nihkuvad inseneri- ja loodusteaduste kasuks. Väljalangus on neil erialadel kaunis suur.

•• Karis: Soomes on insenere ja doktorikraadiga inimesi üle. Äkki meil on võimalik nad siia saada? Võime ju rääkida, et meil on vaja insenere ja õpetajaid, aga kui noo­re inimese huvid on teistsugused, siis noored lähevad ikkagi õppima täpselt sinna, kus neil on huvitav.

•• Aga kui nad lõpetavad ülikooli ja pole õpituga midagi peale hakata? Kes on need, keda jääb üle?

•• Kübarsepp: Praegu on tõenäoline, et ülejääk võib tekkida sotsiaalvaldkonna erialadel. Näiteks Lätis on sotsiaalvaldkonna lõpetanuid 50%, Eestis 40% – need on suurimad osakaalud Euroopa Liidus.

•• Karis: Aga mida tähendab „jääb üle”? Eestis on inimesi puu­du: ükskõik mida nad on õppinud, neid on puudu. Praegu – nimetagem seda siis kriisiks – on suur lootus, et noored, kes on kooli pooleli jätnud, tulevad tagasi õppima.

•• Kas noored valivad valesti?

•• Raud: „Noored valivad valesti” on analoogiline lausega „valijad hääletavad valesti”. Vabas ja demok­raatlikus ühiskonnas ei tohi riik oma kodanike eest „õigeid” valikuid teha.

•• Karis: Noor peakski minema sinna, kus tal on huvitav – iseasi, kas ta teab praegu, mis ta huvi on. Näiteks seesama Bologna kohati vihatud protsess peaks andma võimaluse, et õpid kolm aastat juristiks, siis kaks aastat tehnikat, ja tulemuseks on jurist, kes suudab tehnikavaldkonnas kaasa rääkida.

•• Kübarsepp: Vastupidi! Kolm aastat tehnikat ja alles siis lähed juristiks õppima.

•• Karis: Kui me lõpetame juristide õppe, siis ega see ei tähenda, et nad õpetamata jäävad – nad lähevad sinna, kus seda õpetatakse, näiteks akadeemiasse Nord. Minu jaoks on küsitav, et tehnikaülikool avab 1. septembril Audentese kau­du juristiõppe, kuigi seda saaks teha Tallinnas oleva Tartu ülikooli õigusteaduskonnaga koos.

•• Kübarsepp: Noored langetavad juhuslikke valikuid, sest Eestis pole välja arendatud riiklikku kutse- ja karjäärinõustamise süsteemi. Minu tütar lõpetas kaks aastat tagasi. Vaatasin, kuidas reaalkooli noored arutasid, kuhu õppima minna – nende ideed olid jaanuris, aprillis ja mais totaalselt erinevad. Jäi mulje, et nad ei teadnud, mida nad tahavad, sest nad andsid oma paberid nelja-viide ülikooli, sealjuures täiesti erinevatele erialadele.

•• Karis: Praegu on noorel võimalus toppida oma dokumente igale poole, aga see peaks olema limiteeritud: et ta valib näiteks kaks kõrgkooli ja igas koolis kaks eriala. Inglismaal võib valida terve riigi peale kuus kooli, kuhu paberid sisse viia.

•• Raud: Mu meelest võiks kogu sisseastumissüsteem olla valdkonna-, mitte ülikoolipõhine.

•• Haridusministri arvates võiks ülikoolides õppimine olla tasuta, OECD soovitab õppemakse. Kumb variant realistlikum on?

•• Kübarsepp: Eestile on parem, kui kõrgharidus on valdavalt õppemaksuta. On kahetsusväärne, et riigieelarveväline õpe sai Eestis valdavaks, aga seoses laste arvu vähenemisega loksub see pai­ka. Audentese liitumine TTÜ-ga oli ka ma­janduslike probleemidega seotud.

•• Raud: Mina pooldan tasuta eestikeelse kõrghariduse deklareerimist vähemalt eesmärgina, isegi kui see praegu teostatav ei ole.

•• Karis: Meil ei tasu võrrelda end Skandinaavia mudeliga, kus haridus on tasuta, sest selleks peaksime muutma oma maksusüsteemi – praegusega ei ole meil võimalik sellist ülesannet kanda.

•• Eestis ei ole Euroopa edetabelite tippu küündivaid kõrgkoole, samas Soome ülikoole on Euroopa 150 parima seas tervelt viis. Kas tippülikool on Eestis võimalik?

•• Karis: Kui Eesti riik võtaks eesmärgiks, et üks ülikool peab olema tabelis sees, siis me oleksime seal sees. Aga kas me tahame seda?

•• Lukas: Eestikeelne ülikool ja maailma tipus olev ülikool võivad olla pöördvõrdelises seoses. Kui meie eesmärk on hoida eestikeelset kõrgharidust, siis meil ei pruugi olla samal ajal eesmärk saada tippu ingliskeelsete ülikoolide hulgas.

•• Kübarsepp: Selleks, et Eesti sinna saaks, peaks ülikooli rahastamine muutuma teadus-, mitte õppetööpõhiseks. Kui teadurite arv akadeemilise personali hulgas viiakse suhteni, nagu on tippülikoolides, siis olemegi edetabelis.

•• Raud: Edetabelite fetišeerimine on mu meelest mõttetu. Olen töötanud Helsingi ülikoolis, mis kuulub Euroopa 100 tippülikooli hulka, kuid ega see ei tähenda, et nad on kõigil erialadel meist paremad. Tabelid ei kajasta paljusid olulisi asju – näiteks ülikooli  inimsõbralikkust, ehkki ka see on väga tähtis.

•• Karis: Neid tabeleid, muide, on üle 40 ja mitte keegi pole nendega rahul. Isegi Oxford ja Cambridge mitte! Kui me räägime tipp-500-st, oleme 501. kohal ja arvestame, et maailmas on 15 000 ülikooli, siis me oleme ikkagi 5% sees.

•• Kübarsepp: Tuhande sees on Tartu ülikool kindlasti.

•• Karis: Üle poole Eesti teadusest tehakse praegu Tartu ülikoolis, neljandik Tallinna tehnikaülikoolis. Kui kellelgi on lootust edetabelisse saada, siis neil kahel.

•• Mida me saame selle heaks ära teha, et teistest paremad olla?

•• Lukas: Üks kindel eeldus on noorte teadlaste ja õppejõudude järelkasvu kindlustamine. Erialadel, kus Eesti on rahvusvaheliselt tunnustatud, läheneb suurem osa teadlasi ja õppejõude pensionieale. Järelkasv on oluline, sest muidu lõpeb viie aasta pärast sellel erialal teadustegevus sootuks. Näiteks doktorantuuri ei puudutanud praegune eelarvekärbe üldse.

•• Karis: Juba praegu on probleem, kust saada õppejõude – meil ei ole konkurssi!

•• Kas noored, kes lõpetavad keskkooli, on kõrgkooliks valmis?

•• Kübarsepp: Noorte ettevalmistus loodus-, täppisteaduse ja tehnikaerialade jaoks on küllalt nõrk. Tegime kolm aastat tagasi uuringu, millest selgus, et ainus õppeaine, kus tase on 10–15 aasta taguse ajaga paranenud, on võõrkeel. Mõnedele erialadele satub õppima nõrga ettevalmistusega noori, kes kukuvad kohe esimesel aastal välja.

•• Lukas: Valik, kust üliõpilasi nii-öelda prioriteetsetele erialadele valida, on väga ahtake. Matemaatika riigieksami valijaid on üldiselt vähe ja inimesed, kes seda ei vali, tõenäoliselt ei kvalifitseeru neile erialadele.

•• Karis: Tartu ülikooli tulevad praegu väga andekad, keskpärased ja ka sellised, kes tegelikult ei peaks ülikoolis olema. Õppejõud peab tegelema massiga, samal ajal kui andekatel on igav, ja lähevad minema; paljud jätavad ülikooli lausa pooleli, sest nad pettuvad. Eesti riik ei ole nii rikas, et oma parimaid ja võimekamaid niimoodi lörtsida.

•• Kuidas praegune tööturg kõrgharidust mõjutab?

•• Kübarsepp: Mulle tundub, et kokku tõmbuva tööturu mõjul tu­levad meie loodus-, täppisteaduse ja tehnikaerialadelt kadunud po­jad ja tütred kooli tagasi. Tööturg, mis enne tõmbas, ei võta enam vas­tu, ja need, kes jätsid kooli pooleli, hakkavad täitma ülikoolide auditooriume – sest tööle nad ei saa. Ilmselt läheb kõrgharidusstrateegia täitmine lihtsamaks.

•• Lukas: Suur palk ei ole enam esmatähtis, sest otsitakse stabiilsust. Need erialad, kus kardeti, et noored jooksevad laiali, on hakanud saama rohkem tuge. Näiteks Tartu ülikoolis on hüp­peliselt kasvanud pedagoogikaerialale astunud üliõpilaste hulk.

•• Karis: Mullu juunist selle aasta jaanuarini on kutsekooli lõpetajate töötuse protsent kolmekordistunud, mis näitab, et hoopis kutseharidus on meie tõsine probleem.

•• Raud: Ja see tähendab, et on väga hea, et kutsehariduse osakaal ei ole Eestis selline, nagu paljud poliitikud on aastaid igatsenud – kõrgharidusega inimestel on rohkem võimalusi kohaneda prognoosimatu väliskeskkonnaga.

KOMMENTAARID

Peeter Kross

Estonian Business Schooli rektor

•• Kuna riigieelarvelistele kohtadele lähevad tudengid kõigepealt, kannatab tasuline kõrgharidus tulevikus kindlasti, kui riigi poolt finantseeritava kõrghariduse maht jääb samaks. Ma arvan, et Eestisse jääb kuus-seitse ülikooli, kusjuures liitumisele peaksid mõtlema ka avalik-õiguslikud ülikoolid. Näiteks Tallinna ülikoolil ja kunstiakadeemial on palju ühiseid jooni.

•• EBS-i elus, tõsi küll, suuri muutusi ei tule, sest juhtimise ja ärinduse õpetamine ei kao kuhugi. Maailma ajalugu näitab ju, et majandustudengite arv suureneb kriisi ajal rohkem kui teistel erialadel, sest inimestel on aega asja rahulikult võtta ja õppida. TTÜ-ga me Audentese kombel siiski liituda ei taha. TTÜ on niigi liiga sotsiaal- ja humanitaaralaseks läinud – nende roll olgu ikkagi tehnikaalane õpe.

Signe Kivi

kunstiakadeemia rektor

•• Mul on tunne, et meie kooli tulevad inimesed, kes tahavadki seda ala õppida, hoolimata sellest, et erialast tööd nendel aladel pole alati lihtne leida.

Nende valik on teadlik. Kõrgharidus jääb aga tähtsaks, sest ka praeguses majanduslikult keerulises seisus me näeme, et kõrgharidusega inimene suudab kiiremini ümber orienteeruda ja jääb ka harvemini töötuks. Paljud meie lõpetajad, eriti arhitektuuri ja disaini alal, on ka ise endale loomemajanduse alal tööandjaks. Seni on konkursid meie erialadele olnud kõrged, kõrgeimad 18, madalamad kolm inimest kohale, ja kui noorte arv väheneb, siis võib eeldada tulevikus sedagi, et väheneb ka konkurss. Meie ülesanne on anda aga endiselt head haridust ja vaadata üle oma õppekavad. Elu on sundinud meid tegema teiste kõrgkoolidega koostööd ja see on osutunud väga kasulikuks. Eesti kuuel avalik-õiguslikul ülikoolil on oma kindel valdkond ja küsimus, kui palju oleks õige, pole praegusel hetkel teemaks.

Allan Päll

Eesti üliõpilaskondade liidu juhatuse aseesimees

•• Kõrgkoolid nurisevad, et Eestis puudub kolmeteistkümnes klass: ülikooli tulevad õppurid, kellel puuduvad sotsiaalsed oskused ja analüüsivõime, mida nad peaksid omandama juba üldhariduses. Koolid on sunnitud andma nn alusaineid ja kokkuhoiu mõttes tehakse need massloengutena.

•• Suur hulk noori läheb aga tasuta kohale mitte seetõttu, et neile meeldib valitud eriala, vaid kuna nad tunnevad ühiskondlikku survet kõrgkooli minna – peaasi, et saab sisse. Üks uuring näitas, et õppemaksu olemasolu suunab tudengite erialavalikut: 55% riigieelarvelistest üli­õpilastest teinuks teistsuguse valiku, kui valitud eriala olnuks tasuline. See on väga tõsine probleem.

•• See, et kõrghariduseni jõuab üle 50% oma eagrupist, on täiesti normaalne ja ka üks Bo­logna eesmärke. Kõik ei pea ülikooli minema, kuid motiveeritutele ja võimekatele peavad kooliuksed avatud olema.

Tarmo Kriis

Eesti tööandjate keskliidu juht

•• Kutse- ja kõrghariduse osas ei peaks meie eesmärk olema niivõrd mingi proportsioon, kuivõrd lihtsalt arusaam, et me peaksime suutma vajalikud töökohad oma inimestega ära täita. On kaks varianti: kas koolitame ise oma inimesi või toome tööjõudu sisse. Ilmselt peaks see rõhk olema rohkem ametiõppel, kuid me peaksime vältima ka ülekoolitamist. Nii et inimesed, kes ametit õpivad, sellele tööle ka jääksid. Selleks et öelda, mida praegused noored peaksid õppima, peaksime ette kujutama, mis suunas areneb maailma majandus. Maailma majandusareng põhineb järjest rohkem tehnoloogia arengul ja noored võiksid pühenduda rohkem tehnilistele aladele. Kuna maailm globaliseerub, siis üks valdkondi, millele tähelepanu pöörata, on ka keeleõpe. See, et üliõpilaste arv väheneb, tähendab, et Eestisse võiks jääda maksimaalselt kaks ülikooli. Maailmas on reegel, et mida suurem, seda konkurentsivõimelisem. Ka õpe võiks olla võõrkeelsem. Ma kardan ka, et meie enda õppejõud ei tarvitse olla selleks valmis.