Enne järgneva artikli põhisisuni jõudmist teeksin kiire kõrvalmärkuse Valneri osutusele „erilised hetked seepärast erilised ongi, et neid harva ette tuleb. Aga samas, miks ei võiks see suurepärane laulu- ja tantsupeo tunne tõepoolest korduda sagedamini, kasvõi igal aastal?“: mulle tunduks sellega samalaadne väita mõne kirjatöö sissejuhatavas lõigus, et 3+4=7 kujutab endast paratamatut tõde’, aga edaspidi argumenteerida selle kasuks, miks ja kuidas väljatoodud väide endast paratamatut tõde ei kujuta.

Kui erilised hetked seepärast erilised ongi, et neid harva ette tuleb, siis laulu- ja tantsupeo sagedasem kordamine tähendaks ju, et seeläbi peaks seesama erilisus paratamatult kahanema. Kas Valner mõtleski niimoodi, et laulupeo tihedam asetleidmine õigustaks teatavat järeleandmist selle ürituse erilisuses, artiklist otseselt välja ei tule, mistõttu ma loomulikult mingeid vastavasisulisi etteheited pole õigustatud tegema. Aga too küsimus jäägugi edaspidi kõrvale, sest minu kirjatöö teises pooles väljapakutava stsenaariumi puhul taolist küsimust ei peaks tõstatuma.

Tõenäoliselt ja loodetavasti ainult vähesed meie kaasmaalastest jääksid eriarvamusele selles osas, et traditsiooni põhitähtsus seisnebki pelgalt traditsiooni pimedas säilitamises ja järgimises. Selline positsioon kujutaks endast fundamentaalset ohtu traditsioonile endale – minetada selle sisuline väärtus, see, mida traditsioon inimestele sümboliseerib ja inimlikult tähendab. Sest traditsiooni hoidmine traditsiooni hoidmise pärast ei haaku otseselt millegagi, välja arvatud traditsiooni hoidmise endaga; tegemist oleks ummikteega nii traditsiooni vitaalses kui intellektuaalses plaanis.

Tagatipuks: enne mingi esimese ürituse korraldamist, millest hiljem traditsioon pungub, polnud mingisugust traditsiooni, mingisugust põhjust ega põhjendust, miks traditsioon pidanuks tekkima või pidanuks tekkima just seal. Niisiis traditsiooni teke on paratamatult ebatraditsionaalse iseloomuga.

Samuti ainult haruharva kehtestatakse traditsiooni loomisel täpsemalt ja ettevaatavamalt visioon, kas tegemist saab tulevikus olema pelgalt säilitatava ja järgitava üritusega – selle elushoidmisega – või hakatakse ka tegelema traditsiooni taasloomisega, selle kasvatamise ja arendamisega.

Eestlaste ühismeel ärkab harva

Mis puutub laulupidude vahelisse perioodi, nii-öelda paastuaega, nagu märgib Valner, siis julgeksin väita, et niivõrd mastaapse sündmuse puhul nagu laulupidu ei maksaks üleliia agaralt eksperimenteerida, selgitamaks, kas näiteks iga-aastaselt või iga üleaastaselt korraldatav laulupidu minetaks oma pidulikkust, pühadust, eestlusesüsti jne.

Kujutleme korraks, et nii läkski, laulupeo läbiviijad on teinud põhjalikke ümberhindamisi ja ümberkorraldusi ning nüüd leiavad eestimaalased laulupeo kalendrist igal aastal. Esimesed aastad arvatavasti mingeid ohumärke ei ilmutaks, rahvas oleks rahul ja rõõmus, saades laulupeost osa samavõrd jõudsalt – kui mitte rohkemgi – nagu ennist. Ent mõne aastaga hakkaks toimuma tolle ettevõtmise trivialiseerumine ning kahtlemata hakataks meediaski vahetama mõtteid laulupeo rutiinitendentsi üle: kõik on küll ilus, aga... kuidagi etteaimatav, ette läbi kogetud, ette kiidetud ja eriliseks tunnistatud. Kui lõpuks julgetakse ühiskondlikumal ja konsensuslikumal tasandil näha, et niisugune probleem tõesti eksisteerib, siis võimalikud vastusammud poleks kindlasti enam samavõrd lihtsakoelised kui need, mis üleüldse kõnealuse probleemini viisid – ehk reguleerida laulupeo läbiviimise intervalli.

Laulupidu kui eestlaste identiteediüritus ei tohiks mitte mingil juhul olla käsitletav üleriikliku „riskitehinguna“. Pealegi olen täheldanud – nägemata põhjust, miks mitte julgeda seda avalikult väljendada –, et laulupidude regulaarsus on peaaegu ainus lüli, mis eestluse kestvust (ja kestlikkust) elus hoiavad.

Lisaks laulupidude sarjale leidub samalaadseid sündmusi ja ettetulevaid situatsioone käputäis, kus eestlaslik ühismeel ärkaks; kiirkorras loetleksin ehk mõne eesti tippsportlase kordaminekuid maailmatasemel, uhkust Eesti looduse üle, oma lähinaabrite edestamist mõnel rahvusvahelises pseudo-statistikatabelis („pseudo“ võrreldes tegeliku eluga, mida elame), sallimatuse jagamist ja väljahüüdmist mõne spetsiifilise sotsiaalse nähtuse või probleemi suhtes.

Valdava osa ajast veedavad eestlased kuskil „mina on alati hea, mittemina on parima juhul neutraalne, aga üldjuhul ohtlik ja paljudel juhtudel halb, sest maailmas peab valitsema tasakaal /---/“ („Infokonfliktid ja enesekaitse“. Diplomaatia 91, märts 2011) sarnases argipäevafilosoofias.

Joomapüha ja kristlik vaim

Üks paralleelile apelleeriv argument, mida Valner võimaliku laulupeoväsimuse vastu kasutas, on selle kõrvutamine näiteks jaanipäeva ja jõuludega. Lugupeetud ajakirjanik usub, et nende traditsioonide suhtes ei näidata siiani mingisuguseid tüdimusemärke. Võtan need kiirelt sihikule. Mõlemad pühad on iseloomult ja tähistamisviisilt täiesti erinevad, ent vähemalt ühe ühistunnuse leiame küll: kumbki pole pearõhult enamiku oma tähistajate silmis mingisuguste sisemiste väärtuste kandja.

Kindlasti saavad paljud siinkohal tigedaks või muutuvad energiliselt kaitsvaks, aga küsigem, kas polegi siis sedasi, et jaanipäev taandub eestimaalastele suuresti korralikuks pidupäevaks, küünilisemalt öeldes isegi joomapeoks (Eesti Ekspressis oli hiljuti just samasisuline artikkel „Tiina Jõgeda: Jaanipäev ja Pavlovi koerad“, kus autor märkis, et jaanipäev assotsieerub eestlastele esmajoones alkoholiga, süttib „Pavlovi lambike“).

Kas jaanipäeva ülevus ja erilisus seisneb selles, et seda tähistatakse mõnikord sedavõrd kõvasti, et järgmisel päeval põetakse ohtra joomise tõttu „jaanipäevaväsimust“ ning nood erilised jaanipäevamälestused piirduvad lõviosalt sellega, mida sõbrad ja tuttavad hiljem räägivad, kuna nondel haigutab mälestustes mitmetunnine auk.

Ning jõulud – Andres Põder võib muidugi öelda ja korrata palju tahab, et eestlased võivad end pidada kristlikuks rahvaks, aga jõulude pidamine pole enamikule eestlastest kantud otseselt üldsegi mitte kristlikust vaimust, vaid tegemist on pühaga, mis on perekonna ja lähedaste päralt; isegi kirikuskäimine seisneb rohkem sotsiaalses, mitte religioosses praktikas; nagu sarkastiliselt on öeldud: kirikus käimine ei tee inimest kristlaseks, nagu garaažis käimine ei tee autoks.

Nüüd edasi, tsiteerin veel Valnerit: „Suurpidude vaheaastateks on viimasel ajal ellu kutsutud meeste ja naiste tantsupeod, märkamisaja öölaulupeod ja punklaulupeod – ilmselt osaliselt just selleks, et päris laulupidude vahel tegevust pakkuda ja sedasama tunnet süstida. Ka see näitab, et nõudlus enama järgi on olemas.“ Mina isiklikult arvan ja rõhutan, et nõudlus on olemas, aga loetletud üritustest tundub ainult märkamisaja öölaulupidu olevat taoline, mis tõepoolest õhkab laulupeo järele; teised väljatoodud üritused võivad samavõrd põhjendatult toetada tõdemust, et mõnedes kultuurivaldkondades leidub inimesi, kes on valmis ja suutelised midagi laiaulatuslikumat ja esinduslikumat korraldama.

Kodanikuühiskond vajab arendamist

Tulles tagasi oma äsjaöeldud juhtmõtteni, et „nõudlus on olemas“, tahan tingimata rõhutada, et nõudlus on minu nägemuses pigem seotud mitte ühe või teise üritusega, vaid sellega, mis üritusega kaasneb. Kuidagi lihtsalt ja arusaadavalt öelduna: kaasneb „eriline tunne“. Kuid selmet toda erilist tunnet assotsieerida ja kinnistada eelkõige või ainuviisiliselt laulupeoga, tundub arukam ja otstarbekam seda platvormi hoopiski laiendada.

Siit jõuangi kontseptsioonini, mida selguse huvides nimetan Eesti Ürituseks (kellele tundub sobilikum näiteks Eesti Sündmus, kasutagu seda). Eesti Üritus lühidalt kokkuvõetuna tähendaks ja tähistaks eeskätt (1) koondnimetust üritusele või sündmusele, mis enam-vähem kannataks välja võrdluse üldlaulupeoga, ehk: see omaks analoogselt rahvuslikku mõõdet ning omadust eestimaalasi koondada, olla ettevõtmise vääriline, millest traditsiooni kasvatamise ja traditsiooni pidamise üle saaksime uhked ja ühtehoidvad olla.

Samuti on Eesti Ürituse näol tegemist (2) sildi – tiitliga – mida kannab ainult seesugune üritus või sündmus, mis väheste väljavalitud omasuguste hulka mahub, väljendades seeläbi nii kuuluvust kui edasiantavat sisu. Eesti ürituse sisuks (funktsioonideks) oleksid eestluse elavdamine ning – vabandan väga, aga minu arvates veelgi olulisemalt – Eesti kodanikuühiskonna jalgele aitamine, mis praegu liigub alles põlvedel.

Natuke Eesti Ürituse idee vormilist poolt avades: pean vajalikuks mainida, et eeldamine, et sellisteks üritusteks peaks tunnistama hulgaliselt üritusi, tundub sellesama Eesti Ürituse sildi diskrediteerimine – mida on palju ja tihti, kipub trivialiseeruma ning igavaks kiskuma.

Mis kannab silti – õigemini tiitlit – Eesti Üritus, on omandanud kohustuse olla regulaarne (intervall varieerub ürituseti), professionaalselt organiseeritud, vaba ärilistest ja poliitilistest tõmbetuultest, vaba ambitsioonist mõjuda välispoliitilise mainekujundajana (muidugi suurepärane, kui too selleks peaks osutuma) jne; niisuguste ürituste korraldamine nõuab kahtlemata missioonitunnet ja vastutustunnet.

Ma ei sooviks ürituse ettevalmistusprotsessis kaasalöömist võrrelda vabatahtliku tööga, aga paratamatult mingil määral sellega ju tegemist on. Seega mittepalgalised inimesed, kes kuuluvad ürituse aktiivsete osalejate leeri – koorilauljad, tantsijad, mõned pillimängijad jne – võiks kujutada endast üht olulist indikaatorit selles küsimuses, kas üritustesari oma korduvuses liiga tihedaks pole muutunud.

Õllesummeri vaimsus peaks jääma Eesti Üritusest kaugele

Kujutleme, et laulu- ja tantsupidu toimuks igal juunikuul – kas nädalate- ja kuudepikkused ettevalmistused igal aastal oleksid kõigile meelepärased ja vastuvõetavad? Siinkohal ütleksid paljud kindlasti, et alati ei pea esinema needsamad koorid ja tantsutrupid. Olen sellega kahtlemata nõus, aga kindlasti poleks mõeldav seegi, et igal aastal teostataks täielikku kaadrivahetust. Ja kõrgetasemeline mittepalgaline komponent on möödapääsmatult selliste ürituste üks eestvedaja, süda.

Kindlasti me ei sooviks, et need inimesed eelistaksid võtta „vaheaastaid“, siirduda paastuajale; mõistlikum on vaheaastad ja vaheajad organisatoorselt määratleda. Kordan uuesti, et Eesti Ürituse põhiolemusega on vastuolus juhud, kus keegi kaasalööja tunneks, et tuleb sinna „tööd tegema“ või ühiskondlikku kohustust täitma. Eesti Üritus on seega kahepoolne suhe andja (suured romantiseerijad kasutagu siin kasvõi sõna ’kinkija’) ning vastuvõtja vahel.

Konkreetsemalt küsides: millistel üritustel peale laulu- ja tantsupeo selline potentsiaal olemas on? Mina selliseid otsuseid ei langeta, see jääks põhiosas kultuuritegelaste ja intellektuaalide pärusmaaks, aga paar pakkumist esitaksin.

Enne aga loetleksin vähemalt mõningad karakteristikud, mis Eesti Üritusega kokku ei sobi. Mõningad neist: näiteks alkoholimüük (kindlasti kohapeal, ideaalis ka lähiümbruses), kallis piletihind (hind oleks sümboolne või keskmise kallidusastmega), vanuseline piirang jmt. Seda nimistut saab, tõenäoliseltki tulekski pikendada. Näiteks Õllesummer kui peaasjalikult puhtale meelelahutusele ja alkoholitarbimisele kontsentreerunud üritus nende kriteeriumide vastu põruks (sellest üritusest tegin näitevara peaasjalikult Marje Hansari lollide väljaütlemiste pärast), rääkimata sellest, et alaealised saaksid seal napsitada, seigelda purjus täiskasvanute kui halbade eeskujukandjate keskel ning niisuguses keskkonnas siis „õitseda“ (Hansar).

Mis siis sobiksid? Nagu ennist märkisin, panustaksin isiklikult esmajoones kodanikuühiskonna kujundamisse, seepärast sobiksid suurepäraselt Minu Eesti (mõttetalgud) ja Teeme Ära. Äratuntavalt tugeva näo ja nišiga tunduvad mulle veel punklaulupidu, Viljandi Folkmuusikafestival (lahendamata probleemiks praegusel momendil oleks paraku selle üritusega kaasnev alkoholilembus ja mõnede „folgikülastajate“ folgikogemuse piirdumine pelga viibimisega telklas ja Viljandi linnas), Ühtne Eesti (täpsustan, et siinkohal ma ei mõtle seda konkreetset teatrietendust, mille esitas see konkreetne teater, vaid iga-aastast – võib-olla isegi tihedamini esitatavat – teatritükki, mis lahkab Eesti poliitilist kultuuri, erakondi, ühiskonna poliitilisi pealiskihte ning allhoovusi jne) ja veel mõned. Siinne väljapakutu ootab lisa.

Lõpetuseks, seda arvamusartiklit näeksin ideaalis alles laiema ühiskondliku debati sissejuhatusena, õigupoolest ju midagi enneolematut või äsjaavatut sellega kirjutatud pole. Aga arvan, et Sulev Valner puudutas Eestile olulist teemat, mida süvitsi käsitleda ja mõtestada.