Kolmekümnendad
See oli külluse ja saagikogumise aeg! Eesti Vabariik puhkes õitsele ja kandis rohkelt vilja. Juba ainuüksi võid oli nii palju, et seda ei määritud leivale, vaid vastupidi – võeti kamakas kollast võid, raputati pisut leivapuru peale ja söödi kahe suupoolega. Küll oli hea! Rätsepatel olid käed-jalad tööd täis, sest inimeste vööümbermõõt kasvas iga päevaga ning pükse tuli pidevalt laiemaks teha. Kuuenööbid ei läinud enam kellelgi kinni ja taskud venisid välja, sest rikkust oli sedavõrd palju. Kõik pakatas ja vohas: kui Tammsaare ikka juba kirjutama hakkas, siis viis osa korraga, ja kui Palusalu maadlema läks, siis kaks kulda tuli. Iluduskuningannaks valiti president Pätsi õde Saia Päts, kelle nägu oli ümmargune nagu täiskuu, selle kaunitari pilte olid täis kõik Tallinna kohvikud.

Neljakümnendad
Neil aastatel löödi Eesti Vabariik kildudeks ja tassiti mööda ilma laiali. Osa viidi rongiga Siberisse, osa paadiga Rootsi. Kõige ilusam, kenasti läbikasvanud ja toreda rasvakihiga kaetud tüki kinkisid juunikommunistid seltsimees Stalinile – ole lahke, maiusta, isake! Korpusepoisid viisid mõne jupi Velikije Luki alla, leegionimehed paar riba Sinimägedesse. Ülejäänud riismed peideti keldritesse ja pööningutele, isegi päris pisikesed raasud korjati kokku ning hoiti hoolikalt alles. Aga ega loodus tühja kohta salli – Moskvast saabusid asjamehed ning sinna, kus enne oli laiunud imekaunis Eesti Vabariik, laotati nüüd ENSV, mis haises justkui linoleum. Metsavennad suutsid seda õnneks siiski nii palju lõhkuda, et vähemalt mustikad ja pohlad said vabalt kasvada.

Viiekümnendad
Viiekümnendate aastate Eesti pakkus kurba vaatepilti. Maastikku risustasid kõikvõimalikud kolhoosid ja sovhoosid, mis paljunesid nagu sügelised ja mille vastu ei aidanud ussi- ega püssirohi. Kõiksugu sodi vedeles maas, tihtipeale juhtus, et kui sa hoolega jalge ette ei vaadanud, siis astusid otsejoones parteisse ega saanudki enam pärast kingi puhtaks, puhasta teisi kasvõi piiritusega. Õhk oli loosungitest paks ja kuna piirid olid tihedasti kinni, siis muutus elu umbseks, kõiksugu pisikud aga levisid suure hooga.
Lastel kasvas lõua alla punane sõlm ja neist said pioneerid. Kuuma vee ja seebi abil sai sellest hädast küll lahti, aga tarvitses lapsel jälle kooli minna, kui haigus kohe tagasi tuli. Lõpututel koosolekutel istuti tagumikud laiaks ja käed läksid lakkamatust plaksutamisest paiste, kuid eestlaste sügavaimat sisemust muuta ei suudetud – soolikates mulksus ikka vana hea hernesupp segamini süldiga, nagu Pätsi ajalgi.

Kuuekümnendad
Kuuekümnendatel tekkis rahva seas korraks lootus, et ka ENSV-d on võimalik õitsema panna. Kunagised pioneerid, kellest välja ravimata haiguse tüsistuste tõttu olid saanud komnoored, õppisid oma haigusega elama. Tihtipeale võis näha neid kambakesi kusagil seismas, ENSV-d silmitsemas ja kõnelemas: „Ei, tal pole ju väga vigagi! Kui siit natuke kruvisid järele anda ja siit ka pisut kohendada, siis on täitsa nitševoo!” Üritati anda sotsialismile inimese nägu, värviti ta huuli ja joonistati silmad pähe, aga ööpimeduses ajas peletis keele suust välja ja tõmbas endal limpsti üle lõusta, nii et inimese näost ei jäänud tuhkagi järele. Kruvisid ei saanud lahti keerata, sest need olid hoopis naelad, ja üldse sarnanes ENSV ülesharimine kartulite panemisega sohu – kartulid vajusid lihtsalt mülkasse, mädanesid seal ära ja tolku ei olnud mingit.

Seitsmekümnendad
Neil aastatel said kõik eestlased endale külmkapi ja televiisori ning enam kuigi palju kodust väljas ei käinud. Pikutati niisama uimaselt diivanil, vahiti telekast Valdo Panti või reklaamiklubi ning toodi aeg-ajalt külmikust uus Žiguli õlu ja juustuvõileib. Kui õue mindigi, siis mitte Eesti asja ajama, vaid selleks, et pidada jahti defitsiidile. See polnud kerge, sest kuna Eesti oli Nõukogude Liidus ainuke paik, kus oli veel säilinud sääraseid haruldasi liike nagu rohelised purgiherned või viinerid, saabus siia kütte üle terve Venemaa. Herned ja viinerid olid aga väledad – sa võisid neid ju läbi kaupluse vaateakna märgata, aga kui sa sisse said, olid nad enamasti juba läinud ning jahimees jäi tühjade pihkudega. Rahvalikuks meelelahutuseks kujunes järjekordades seismine ja ühistranspordis trügimine, jaanitules põletati autokumme ning prussakast sai uuselamurajoonide armastatuim koduloom. Kurb aeg oli.

Kaheksakümnendad
Kaheksakümnendate alguseks oli ENSV päris narmendavaks kulunud ja plekke täis. Mitte üksnes viinerid, vaid ka või ja suhkur muutusid haruldasteks liikideks ja neid oli võimalik näha vaid binokli abil mõnes eripoes. Inimesed said aru, et sedasi enam elada ei saa, salapaikadest otsiti üles Eesti Vabariigi säilinud raasukesed ja hakati neid pusle kombel kokku panema. Muidugi, suured tükid olid keskelt puudu, aga neid sai ise asemele joonistada, nii et sinnamaani Kuku klubis viina võtnud kunstimeistrid toodi päikese kätte ja nad tõusid suurde ausse. Nii nagu lapsed talvel lumememme, nii mätsisid nüüd kõik, kes vähegi jaksasid, valmis uut Eesti Vabariiki. Toas konutamine oli unustatud, inimeste silmad särasid, põsed õhetasid ja nina otsa kogunes tilk ehtsat eesti higi. Juba aastaid polnud seda nähtud!

Üheksakümnendad
See oli kibekiire aeg, sest uue riigi rajamise juures on ju kogu aeg tarvis midagi sättida ning kohendada. Nagu korteriremondi puhul: küll on tarvis muretseda laevärvi, küll põrandaliiste, aga tapeedi valimise käigus minnakse tingimata kaklema. „Mina tahan, et oleks lilleline!”„Mina tahan, et oleks triibuline!” Iga väike asi tuleb hoolikalt läbi mõelda: kuhu panna tugitool, kuhu lamp ja mida küll teha vanaemalt päritud kummutiga. Täpselt nii oli ka Eesti riigi puhul: tuli nuputada, keda panna presidendiks, keda peaministriks ja mida hakata peale Savisaarega. Raha oli vähe ja osa uue riigi sisustusest muretseti välismaa täikadelt: Iisraelist hangiti kasutatud relvad, Saksamaalt vanad autod, Ameerikast Einseln ja Toomepuu. Vahel mindi agaruses ka liiale – mina ütlesin kohe, et soomlaste Mehukattit pole meile küll vaja, aga kes mind kuulas, ikka toodi. Pärast visati muidugi minema.

Nullindad
Riik oli valmis, Euroopa Liidu helesinisesse siidpaberisse pakitud ja turvaliselt NATO vihmavarju alla seatud, et kallis asi märjaks ei saaks. Aga eks eestlane ole ju loomult ikka töörügaja, tema kohe ei suuda istuda, käed rüpes.
Kuna kodumaal oli kõik valmis, mindi tööd otsima mujale, kus inimesed laisemad ja elu alles pilla-palla. Mindi üle lahe Soome ehitajaks, et soomlastel oleks ka mõni maja, kus elada, sõideti Iirimaale, kus tuhanded kalkunid olid juba aastaid kitkumata ja nägid välja nagu heinasaod.
Kõige usinamad eestlased sõitsid koguni Austraaliasse, kus puuviljad okstel mädanesid, sest austraallased ei osanud neid sealt alla võtta. Tänu eestlastele said nemadki lõpuks teada, mis maitse on virsikul ja kiivil. Tänaseks elab eestlasi kõikjal ja on lootust, et tänu neile hakkab maailmast viimaks asja saama!