Link kopeeritud!

Eesti vajab kultuurimajakaid

 (1)

Eesti vajab kultuurimajakaid
EPL

Eesti esindused Euroopas vajavad uusi ülesandeid – pärast EL-iga liitumist on meie saatkonnad Euroopas oma algset funktsiooni minetamas.

Enam pole tegemist üksiku majakaga võõras ja kohati läbistamatult keerukate bürokraatiamasinatega võõrriikides. Eesti saatkondade isikkoosseisud tuleks üle vaadata nii, et need vastaksid uutele proovikividele – rõhuga kultuuridiplomaatial.

Järgnev tekst on saanud oma tõukejõu artiklist „Kerkib eesti kultuuriimpeeriumi nähtamatu vundament” (Mart Niineste, EPL 15.06.2011), mis pakkus ülevaadet Eesti kultuuriatašeede tööde ja tegemiste kohta. Seda teemat tasub aga palju kaugemale edasi arendada. Ent kultuuriatašeed on vaid esimene väike ja arglik samm teel, mis nõuaks palju suuremat jõudu. Kuna Euroopas on tegemist meile üldjuhul sõbralike riikidega, siis riikide peamiseks ühenduskohaks pole sõjalised või poliitilised liidulepingud, vaid kaubanduslikud ja kultuurilised sidemed.

Praegu on meie reaalseteks tugipunktideks Berliini ja Londoni taolistes kultuurimetropolides kõigest atašeed. Nad on küll tublid ja hakkajad inimesed, kuid ometi on nende võimetel piirid. Ja kui mingi paik on kultuurimetropol, siis on tema taha sulgudesse kirjutatud, et seal oma kultuurile tähelepanu tõmbamiseks ei piisa üksikutest ja juhuslikest võimalustest suvalistel galeriipindadel.

Kas Eesti julgeks vaadata kaugemale ja veidi suuremalt? Me peaksime taas kord elustama saatkondade kui majakate reputatsiooni – kuid need majakad poleks sedapuhku kaitsjad bürokraatia kõrbes, vaid hoopis teejuhid kesk meeletut info- ja kultuurimöllu. Alguses võiks see mõnes Euroopa suurlinnas tähendada väikest galerii- või saalipinda õiges kohas õigel ajal ning pideva hoole all – eestvedajaks inimesed, keda asi ka tegelikult huvitab. Tulevikus võiksid need majakad kasvada sama võimsateks, kui meie kultuuri sisu tegelikult väärt on. Nii nagu eesti rahvas ei teadnud enne Kumu, kuivõrd palju meie kunstis leidub kulda, ei saa muu maailm teada meie vääriskividest enne, kui me neile neid näha, kuulda ega tunda ei anna.

Hea näide: Jaani kirik

Kuidas ja kus siis täpsemalt eesti kultuuri tutvustada? Kiiremalt ja ratsionaalsemalt mõtlevatel inimestel liiguks mõte kohe olemasolevatesse saatkonnahoonetesse lisaruumi organiseerimise poole, nii ju hoiaks kokku. Saatkonnad on aga pea alati koondatud väga konservatiivsetesse ja pigem unistesse linna-osadesse, kus elu liialt ei kiha.

Kui me võtame eeskujuks inglaste British Councili või sakslaste Goethe-Instituti, siis paigutatakse nad siiski pigem suurtest saatkonnahoonetest eemale. Tallinna puhul on nad siiski jäänud suhteliselt etableerunud vanalinna, kuid oma üritusi korraldavad nad pigem väljaspool oma müüre. See on strateegia, mida saab kasutada suure ja kindlaks kujunenud traditsioonidega kultuuri eksportija. Kuid Eesti eelis on väiksus, võimalus liigutada tervet oma keskust vastavalt vajadusele, püsides pidevalt kohaliku kultuurisüdame löögiulatuses.

Hakates empiiriliselt uurima, mis koht on praegu kõige võimsama iseloomuga Pariisis või Brüsselis, siis ametlikke kanaleid pidi on kõige suurem tõenäosus sattuda rappa ja kinnisvaraga spekuleerimise sohu. Siin tasuks ära kasutada miniskaalat: pea kõikides suuremates Euroopa linnades õpivad juba Eesti pärit-olu tudengid. Kes veel teaks niivõrd palju sellest, kus juhtuvad järgmised suured asjad, kui mitte üliõpilased? Siin oleks võimalus sümbioosiks: meie üliõpilased, kes lähevad välismaale teistsugust maailma vaatama, tunnevad aeg-ajalt vajadust taastada kontakt oma kodumaaga. Meie kultuur vajab nn pioneere, kes kõneleksid tema eest ja kutsuksid oma rajatud sidemete kaudu inimesi tutvuma meie maailmaga.

Kelle jaoks tundub selline mõte liialt kauge ja pigem suurriikide pärusmaa, sel tuleks endale meenutada just hiljuti taastatud Jaani kirikut Peterburis. Tegemist oli ajalooliselt samalaadse kultuurisaatkonnaga, mis esindab nüüd taas kord meie kultuuri ses linnas ning mis ajalooliselt just nimelt välisüliõpilaste jõul püsis. Või Tuglase selts Helsingis, mis on küll pühendunud rohkem kirjakultuuri sidemete edendamisele, kuid tegeleb samuti laiema teavitustööga.

Eesti tugevust ei tunta kindlasti meie suuruse järgi. Nii on näiteks Eesti missioon Afganistanis võrreldes teiste maadega väike – ent kui võrrelda meie kontingendi suurust rahvaarvuga, jääb mulje, justkui oleks tegu meie rahva ülima ülesandega.

Tegelikult muidugi on meie rahva iga tegemine ülimalt grandioosne, arvestades meie arvu – meid lihtsalt ongi vähe. Seega on iga suurem kultuurisündmus, nagu uuslavastus või esiettekanne, liialt mahukas, et ainuüksi eesti publik suudaks seda ära toita. Nii on meie rahvusooperi leivaandjateks suuresti hoopis soomlased.

Meie kultuuritegijate vähese tuntuse probleemiks ei ole mitte nende taseme või oskuste alaväärsus, vaid nende esinemispaikade vähesus ja salastatus. Peale soomlaste ja lätlaste ei oska paraku seni eriti keegi Eestisse kõrgemat kultuuri otsima tulla. Kultuuriesindused maailmas aitaksid seda olukorda muuta.

Kingime koos kõigile Eesti vähihaigetele võimaluse elada!
Annetama
83 000€
Tallinn, Korter
209 000€
Kiili vald, Majaosa
179 900€
Tallinn, Korter
109 000€
Tallinn, Korter
189 000€
Harku vald, Korter
180 000€
Tallinn, Korter
158 000€
Tallinn, Korter
166 000€
Tallinn, Suvila
155 000€
Tallinn, Korter
295 000€
Harku vald, Maja
Otse omanikult!

650€
Tallinn, Korter
188 235€
Tallinn, Korter
172 000€
Tallinn, Korter
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare