Eesti viie kõige hoolivama maa hulka!
Toona oli palju uskujaid, täna palju naerjaid, et vaata, milline saavutamatu siht! Üks on siiski ühine uskujail ja naerjail: mõlemad arvavad, et siht on mõttekas, kui ta oleks realistlik.
Aga kas see on ikka nii? Kas on mõttekas pürgida hambad ristis Euroopa rikkaima viie riigi hulka? Võib-olla on keskmiselt rikkas Euroopa riigis juba küllalt hea, kui vaid on ka küllalt sõbralikkust, hoolimist ja naeratamist? Just see on, millest ma nüüdis-Eestis puudust tunnen: suhtlemises võõrastega ja suhtlemises sõprade ning perekonnaliikmetega, kaasa arvatud lapsed.
Soomes ja USA-s tunnetan, et võõrastesse suhtutakse enamasti kui mõeldavaisse sõpradesse. Eestis koheldakse mitte-tuttavat küllaltki tihti nagu arvatavat vaenlast. Selleks on ajalugu kaasa aidanud. On soovitav sellest hoiakust teadlikuks saada, et seda kahandada.
Aga ka suhtlemine sõprade vahel ja pereringis kipub Eestis olema teravam kui Soomes või USA-s. Kujutage ette järjekorda Otepää toidupoes. Kujutage ette, et vanaema ütleb ette trügivale lapsele: „Silja-kullake, ära veel mine – meie kord tuleb hiljem.” Aga see ei olnud päriselt nii. Oli hoopis: „Silja-kulta, älä vielä mene – meidän vuoro tulee myöhemmin.” Nii rääkis lapsega soome turist. Mu eelnev tõlge oli sõna-sõnalt täpne, ent sisuliselt sobimatu. Tänapäeva eesti kõnekeelde tõlgitult kõlaks see pigem järgmiselt: „No kuhu sa ometi trügid? Kas sa ei näe, et pole veel meie kord!” Ma unistan ajast, mil võin Otepää poes kuulda eesti keeles: „Silja-kullake, ära veel mine – meie kord tuleb hiljem.”
Tigedad, aga rikkad
Teen ettepaneku rahvuslikuks sihiseadeks: Eesti Euroopa viie kõige sõbralikuma maa hulka! Viie kõige hoolivama maa hulka! Enne peame muidugi saama keskmiselt sõbralikuks ja hoolivaks maaks. Kuidas praegu lood on, sellest võiksin tuua palju kogetud näiteid, aga loobun. Kes on elanud Eestis, see teab. Suurem sõbralikkus teeks elu Tartus ja Otepääl palju meeldivamaks.
Kas see tähendab, et soovitan olla vaesed, aga sõbralikud? On ju öeldud, et ilu ei kõlba patta panna. Ju siis ehk sõbralikkus kah ei kõlba patta panna, nii et mõnigi eelistaks, et oleksime tigedad aga rikkad. Kas ilu kõlbab patta panna, seda ei hakka arutama. Aga sõbralikkus ja hoolivus kõlbavad tingimata patta panna. Neil on suur majanduslik väärtus. Jutustan selgituseks loo, mis juhtus juba 19 aasta eest, kui olin parajasti asunud looma sotsiaalteaduskonda Tartu ülikoolis. Mu kolleegid Ameerikas olid Tartusse saatnud raamatuid uue teaduskonna jaoks. Paarkümmend rasket pakki oli vaja toimetada postkontorist teaduskonda. Kellelgi autot polnud ja dekaanina mangusin mitu päeva, et saaksime kasutada ülikooli autot, mis tuli koos autojuhiga. Koos tubli abidekaani Suleviga tassisime pakid autosse. Autojuht vaatas pealt arusaamaga, et tema töö on ainult autot juhtida. Ja mina mõtlesin, et jah, sellepärast sa saadki ainult murdosa Soome autojuhi palgast – sa näed oma tööd armetult kitsapiiriliselt.
Aga postkontoris oli ka viis pakki ühele teisele osakonnale, mis asus ülikooli peahoones. Ütlesin Sulevile, et võtame need kah kaasa ja viskame tee peal peahoonesse. Sulev vastas, et see pole meie asi. Kitsas mõttes ei olnud tõesti. Aga meile see oli vaid kümme minutit lisatööd, teisele osakonnale aga tähendanuks kogu selle autohanke vaeva kordamist. Nii et ühiskondlikult võttes oli meie kõrvalhüpe äärmiselt tõhus kümme minutit. Too teine osakond ei saanud kunagi teada, kuidas nende pakid kohale ilmusid.
See on tühine seik. Aga kui seda laadi käitub aeg-ajalt sada tuhat inimest, siis see teeb vahet. Samuti kui sada tuhat inimest iga päev niimoodi jõude seisab nagu see autojuht, siis teeb see väga suurt vahet. Vahepeal on arusaamad Eestis liikunud paremuse poole, kuid palju on teha, enne kui jõuame hoolivamate Euroopa riikide hulka.
Heatahtlikud pisisammud
Seni on olnud juttu millegi tegemisest. Räägin ka sellest, mida tegemata jätta. Eestis saadakse liiga palju lühiajalist mõnu üksteise kiusamisest-torkimisest. Väidetakse isegi: olevat aus kõike halba välja ütelda. Aga kas on ikka aus tasakaal, kui laitus välja öeldakse, aga kiitus ütlemata jäetakse? See harjumus ulatub perest töökohani. Kui palju pingeid tekib sest torgitaval ning torkijal endal? Kui palju rikub see tervist ja lühendab eluiga? Kuidas mõjub see majandusele, et töötaja tuleb juba kodust survega rinnus ja katsub seda tasa teha, nöökides kaas-töötajaid? Tartust Soome minnes tunnen sedamaid õhustiku vahet ja nii mõnegi seiga puhul mõtlen: Tartus vist nii ei juhtuks. Mulle tundub, et see on osa sellest, mis Soome majanduse teeb tõhusamaks. Mitte hambaid kiristades pikki töötunde teha, nagu kipub olema eesti arusaam kõvast töömehest, vaid teisi ja ennast leebemalt võtta.
Sõbralikkus ja hoolivus kõl-bavad patta panna. Saab palju parema majandusliku supi. Sõbralikkus ei välista jõulist võistlust – nagu spordiski. Küll aga suunab võistluse tegusamale rajale. Üksikisik võib mõnikord tigedusega edasi jõuda. Ühiskond tervikuna jõuab edasi ainult vastastikuse hoolivuse varal.
Jõukus jääb siiski kõrvaltooteks. Peamine on mõju meelerahule ja seeläbi tervisele. Mäejutluses ütleb Jeesus, et otsige esiti Jumala riiki, siis antakse teile kõike seda majanduslikku kraami pealegi. Kas on olemas Jumalat ja tema riiki, selle üle arvamused lahknevad. Aga see ei puutu asjasse. Seos sõbralikkuse ja hoolivuse vahel ühelt poolt ja ühiskonna majandusliku hüve vahel teiselt poolt – see ei olene kõrgema võimu sekkumisest. Mehhanism, kuidas sõbralikkus ja hoolivus majandust mõjutavad, on otsene ja nähtav.
Mäejutlusest lähtudes võiks öelda: katsume jõuda viie kõige hoolivama Euroopa riigi hulka ja siis võib sattumine viie jõukaima hulka tulla iseenesest. Kui aga katsume viie jõukaima hulka jõuda 12 tundi päevas vihaga tööd rügades, ratsutades üle kaasinimese enesetunde, siis me sinna küll ei jõua.
Panen kahtluse alla soovi jõuda Euroopa viie rikkaima riigi hulka. Mõttekam sihiasetus on jõuda Euroopa viie kõige sõbralikuma ja hoolivama riigi hulka. Ma ei väida, et see siht on realistlik, sest ega teised riigid nimme tigedamaks muutu, et Eestit mööda lasta. Aga vähemalt on see mõistlik ideaal. Siis võib jõukus tulla kaastootena, aga peamine on tervis ja meelerahu – jumalariik, kui keegi nii soovib seda väljendada.
