Eestimaa pimedad ööd
Tervisi põrgust!
Novembrikuu on käes ja ühes sellega pimedad ööd. Paar päeva tagasi kutsus Päts mind kinno.
„Mis imet sinna?” olin mina üllatunud. „Konstantin, ära unusta, et me oleme surnud. Puhkame parem rahus!”
„Aga pimedatel öödel käiakse kinos,” laiutas Päts süüdlaslikult käsi. „Kõik eestlased käivad ja mina tahan olla koos oma rahvaga.”
„No ma ei tea, kas ikka kõik käivad?” kahtlesin mina. „Ööd on pimedad tõesti, aga ehk leiab muudki ajaviidet. Kui mina väike olin, polnud meil maal mingit kino, aga lõbus oli ikka! Õhtul tõmbas isa kambriaknal kardinad eest ja siis istusime kogu perega ning vaatasime mitu tundi aknast välja.”
„Mida te sealt siis nägite?” päris Päts.
„Eks ikka hoovi ja aiamaad,” seletasin mina. „Vaatasime, kuidas kartul kasvab ja kuidas porgand sirgub. Koerakuut oli hästi näha – koer vahel tuli sealt välja ja vahel läks sisse. Naersime kohe südamest!”
Vahepeal oli meie ümber teisigi eestlasi kogunenud ja algas elav mõttevahetus.
„Ei, mina olen Pätsiga ühte meelt,” kinnitas Juhan Liiv. „Mina hindan ka kinokunsti. Kui kahju, et ma oma eluajal kordagi kinno ei sattunud! Kui hirmus igav mul oli! Tihtipeale veetsin terve õhtu sellega, et istusin, käed rüpes, ja jälgisin, kuidas küüned kasvavad.”
„Inimene peab oskama endale tegevust leida!” arvas Kreutzwald. „Minul kui arstil polnud mitte iialgi igav! Jumaluke, kui põnevaid haigusi on maailmas olemas! Sügisõhtutel saatsin ma tõbistele kutsed laiali – et tulge aga nüüd oma vana tohtri juurde ja lahutage ta meelt! Ja nad tulidki ja mina siis vaatasin nende kurku ja piilusin kõrva ja käskisin lahti riietuda ning sügavasti sisse ja välja hingata. Milliseid vahvaid nahahaigusi ma nägin! Milliseid kummalisi punne ja paiseid! Ühel rätsepal oli kõhu peal elevandikujuline sünnimärk, seda ma vaatasin igal sügisel mitu korda. Ja ühel pagariemandal oli kummagi kannika peal kirsimarja suurune vistrik. Ning ühel sulasel oli kolm rinnanibu. Ainult vaata ja imesta emakese looduse kätetööd!”
Vaatad kilu ja muna
„Ma olen oma kolleegiga nõus,” kihistas Vares-Barbarus. „Mina olin teatavasti Pärnus naistearst ja minul polnud ka sügisõhtutel meelelahutusest puudu. Ütlen ausalt, mehed – Pärnu naistel oli, mida vaadata! Mingit kino polnud enam tarviski!”
„Kui sul nii tore elu oli, miks sa siis pärast kommunistiks hakkasid?” küsisin mina.
„Sellepärast, et ma nägin, kuidas töörahvas kannatab.”
„Sealtsamast Pärnu naiste seelikusaba alt nägidki?” sain ma vihaseks. Vares põrnitses mulle vastu, aga siis tuli Tuglas vahele.
„Mehed, mehed, ärge riielge! Meil on ju intelligentne vestlus pooleli. Mina tahtsin öelda, et ka minul polnud sügisõhtutel kunagi igav. Lugesin aina uuesti üle oma vanu novelle ja imestasin, kui hästi ja euroopalikult ma kirjutan! Milline kaunis stiil ja millised täpsed kujundid! Mis on selle kõrval kino?”
„Täitsa õige,” nõustus Oskar Luts. „Mina küll oma jutte üle ei lugenud, mis ma neist ikka loen – aga mina läksin jällegi einelauda. Vaatasin seal oma armsa sõbra Juku Simmi lahket nägu ja vaatasin oma viinapitsi ja vaatasin õlleklaasi ja vaatasin heeringat ja vürtsikilu ja keedetud muna – ja see oli üks tore vaatamine. Ei, ega ma kino kohta ka midagi paha ei ütle – kes tahab, las käib, eks seal ole ka kindlasti, mida vaadata –, aga einelaud… Hm, jaa… Einelaud on pimedatel öödel üks väga huvitav koht.”
„On küll,” nõustusid kõik. Lutsu jutt ajas suu vett jooksma ja ühiselt otsustati, et põrgu puhvet on hetkel kõige õigem koht vestluse jätkamiseks. Ainult Päts läks kinno, sest ta ütles, et pole veel Lotte uut filmi näinud, aga Lotte vanaisa Kutsu-Juku oli olnud tema hea sõber ja klassivend.
