Eestis pole eales varem olnud nii palju metsa ja metsas niipalju puid
Ametlikud andmed Eesti metsade kohta on kättesaadavad 18. sajandi keskpaigast. Nende andmete põhjal julgen väita, et viimase kahe sajandi jooksul ei ole Eestis kunagi nii palju metsa ja metsas nii palju puid olnud kui 20. sajandi lõpus.
Tänaseks on puistuid üle kahe miljoni hektari ja neis kasvab puid ligi 300 miljonit tihumeetrit. Igal aastal kasvab koguseliselt metsa juurde umbes 10 miljonit tihumeetrit.
Nende arvude taustal ei tundugi viimase aasta 6 miljoni tihumeetri suurune raiemaht eriti suurena. Kui veel arvestada asjaoluga, et 1991. aastast olid õigusvastaselt võõrandatud maadel raied kuni omaniku selgumiseni keelatud ning lageraiet tohtis teha alles pärast maade omanikule tagastamist, on raiemahtude suurenemine igati mõistetav. Paljudel juhtudel raiutakse täna neid puid, mida oleks võinud raiuda mõni aasta tagasi, lisaks veel tänaseks küpsenud puud. Nii julgen väita, et raiemahtude suurenemine ei ole probleemiks.
Metsas kasvav puu nagu iga teinegi elus organism jõuab kord küpsesse ikka. Kui selline puu kasvab metsas, mis on mõeldud looduse hoidmiseks, lastakse tal pärast küpsemist metsas rahulikult edasi olla ning kellelgi ei teki mõtet hakata sellest puust midagi tootma. Kui aga metsa on kasvatatud tulu saamise eesmärgil, võetakse küpsed puud, enne kui puit vanaduse ja haiguste mõjul rikneb, kasutusele. Selline on normaalselt toimiv metsamajandus, mille käigus küpsed metsad pidevalt asendatakse uutega. Uue metsaseaduse kohaselt on võimalik ka tulu saamiseks kasvatatud metsas väärtuslikumaid metsaosi säilitada maaomaniku ja riigi vahelise lepingu alusel, mille kohaselt riik korvab omanikule saamata jäänud tulu.
Metsamajandus muutub ebanormaalseks siis, kui raiutakse metsi liiga noorelt või jäetakse raiutud alad uuendamata. Maad tagasi saanud metsaomanikud tegid mullu lageraieid 10 000 hektaril, uuendustöid aga ainult 1000 hektaril. Kuigi metsaseadus annab omanikule kolm aastat aega, on tõsine oht, et kõiki neid metsaosi ei uuendata. Mida siin teha? Et metsa uuendamine on majandustegevus, tuleks asja vaadata majandusliku poole pealt. On kahte liiki majandamist: käsumajandus ja turumajandus.
Käsumajanduses on kõike püütud reguleerida käskude ja keeldudega, turumajanduse puhul püütakse turul toimuvat reguleerida turu kaudu, käsud ja keelud aitavad ainult protsesside suunata. Kuna Eesti on valinud turumajanduse tee, tuleb ka metsanduses loota, et paljud protsessid paneb turg ise paika. Ka metsade uuendamata jätmise põhjus ei ole selles, et metsaseadus on nõrk (kuigi seaduses on kirjas kohustus metsi uuendada), vaid selles, et metsaomanik ei ole sellest majanduslikult huvitatud.
Üks põhjus on siin asjaolu, et maaomanikud ei oska maa tegelikku hinda määrata, ei saada aru, et maa on tootmisvahend, mis pidevalt peab midagi tootma. Mis eristab Eesti Taanist või muust Euroopast? Eristab see, et Eestis on võimalik maad kasutamata hoida ilma, et maaomanik selle tulemusena laostuks. Ilmselt saame rääkida Eestist kui arenenud Euroopa riigist alles pärast seda, kui meil on tekkinud tõelised maaomanikud, kes oskavad maad kasutada.
Metsavargused on tõsine probleem, kuigi kogu raiemahust moodustab varastatud puit alla ühe protsendi. Metsaomanikud ise raiuvad kehtivaid norme rikkudes kuni viis protsenti kogu raiemahust. Protsendid protsentideks, aga fakt ise-enesest, et Eestimaal elavad inimesed on valmis varastama, on murettekitav. Siinkohal olen ajakirjanikele tänulik, et nad on sellele pahele suurt tähelepanu pööranud. Kahju ainult, et järelduste tegemisel ollakse rutakad ning süüdlastena nähakse eelkõige ametnikke ning põhjusena nõrka seadusandlust. Võib-olla on ka vargad natuke süüdi ning põhjused vargusteks ei tulene ainult seadustest?
