Eestist lahkunud USA suursaadik: pronksiööl pani maailm Eestit tähele

Pronksiöö viis Eesti maailma­kaar­dile ning tänane Moskva ei erine palju 50 aasta tagusest Nõuko­gude Liidust, ütleb äsja ametist lahkunud suursaadik Dave Phillips.

 •• Viimast kaheksat aastat on Ühendriikide poliitikas peetud tormiseks ajaks. Millega jääb George W. Bush maailmale meelde?

Talle anti kätte keerulised kaardid. Me ei saa teada, mida oleks keegi teine presidendina teinud. Me teame nüüdseks, kuidas tema mõtted liikusid. Usun, et tema pärand saab olema sarnane Harry Trumani omaga. Tagasi vaadates näevad inimesed positiivseid muutusi Lähis-Idas, nad ütlevad: „Ta tegi raskeid otsuseid ja kõik on korda läinud.”

•• Ka Barack Obama satub keeruliste ülesannete keskele. Kas on midagi, mida ta ehk oodata ei oska?

Nimekiri tegemistest on nii pikk… Usun ja loodan, et tal on hea ülevaade ja ootamatusi ei tule.

•• Kuidas defineerida tugevat ja head presidenti?

2001. aasta terrorirünnakud sun­disid tegutsema juhi isiku põhiolemuse alusel. Bushi puhul hakatakse ajaloos hindama just isiksust ja põhimõtteid. Tema põhimõtteks oli pigem karta kui kahetseda.

•• Kas selle põhiolemuse osa on ka religioon?

Bushile on usk väga oluline. See on tõeline tema. Kuid seda ühte tema olemuse osa ei tohi teistest meelevaldselt eraldada.

•• Mõlemad presidendikandidaadid mainisid debattides Eestit. Loeme sellest välja hea ende – nad teavad meid. Kas Eesti jaoks saab Obama presidentuur olema Bushi omast dramaatiliselt erinev? Seal­juures on Bush ju Eestis käinud.

Eesti on maailmas näha olnud. Seetõttu oli ka loogiline, et valimiskampaania ajal tuli Eesti jutuks. Ka John McCain ja Hillary Clinton on ju siin käinud. Loodetavasti tuleb ka Obama siia.

On see lubadus?

Ei. Ma tahaksin muidugi, et võiksin sellised lubadusi anda.

•• Samal ajal tundub, et Eesti on saanud stabiilseks ja igavaks Ida-Euroopa riigiks ning Baltikum ei ole oluline päevakorrapunkt Ühendriikide välispoliitikas.

Ma ei ole sellega nõus. Alates õhtust, kui ma koos abikaasaga siia saabusin – see oli aprillimässu öö kaks aastat tagasi – olen ma õppinud, et me peame keskenduma Eesti ajaloole ja traumadele ning sellele, mida Eesti on lühikese aja jooksul saavutanud. See seab teid väga kõrge profiiliga riikide hulka, seda nii teie vabaduse saavutamise, demokraatia, e-valitsuse, e-valimiste osas. Eesti paistab juba iseenesest silma.

Kogu maailm märkas teid ap­rillirahustuste ajal. Väike eeskujulik riik – nagu me oleme harjunud Eestit nägema – sai nii hästi hakkama ka küberrünnakutega.

•• Ehk siis – pahandused panid meid maailmakaardile… Kas me peaksime maine kõrgel hoidmiseks rohkem jamasid korraldama?

Kui kellelgi on pahandusi ja maailm seda tähele paneb, ei keskenduta ju probleemidele iseendas, vaid sellele, kuidas sellesse olukorda satuti, mis on ajalugu ja mida see inimene on varem saavutanud. (Pronkssõduri kriisi tõttu – L. P.) saime rääkida Eesti lugu – ajalugu ning ka viimase aja saavutusi. Ja see on väga hea lugu.

•• Teile oli paras tervitus saabuda aprillimässu ööl. Kas see muutis teie tegutsemist?

Alates minu siia saabumisest on mulle muret teinud vene keele kõnelejate ligipääs televisioonile – täna tuleb ju enamik programmist Venemaalt. Ma olen palju aega veetnud välismaiste telekompaniidega, paludes neil Eestisse, Baltimaadesse või üldse Ida-Euroo­passe tulla, pakkumaks uudiseid ja meelelahutust, et igaüks, eriti vene keele kõnelejad, teaksid, mis maailmas toimub.

•• Kas väike Eesti või Baltimaade turg saab kunagi suurte rahvusvaheliste meediaettevõtete jaoks mõistlikuks valikuks?

Mitmed on siin käinud ja seda uurinud, ja leidnud, et turg on liiga väike eraldi programmi sisu loomiseks. Tuleb proovida erinevaid lähenemisi, kasutada ka kaabeltelevisiooni võimalusi. Ükskõik mis on parem kui praegune olukord.

•• Kuus kuud tagasi ennustasite ühes artiklis, et Eesti on kümne aasta pärast Euroopa keskmisest jõukam. Kas tahaksite nüüd oma ennustuse tagasi võtta?

See stsenaarium on täiesti võimalik, sest kõiki teisi räsib majandussurutis samuti. Kõigil on raske. Ees­ti eeliseks on siinne erakordne hariduse ja ettevõtlikkuse kombinatsioon. Skype ei ole sugugi ainuke saavutus. Inimesed on kuulnud, mida siin tehakse e-valitsuse, e-äri valdkonnas, internetipanganduses. Teil on e-valimised, samal ajal kui meil Ameerikas on probleeme hääletussedelitega.

•• Nii et Eesti ikka on Balti tiiger?

Jah.

•• Kuid Eesti tööjõu ettevalmistus ei aita just palju kaasa järgmise Skype’i loomisele, puudu on inseneriharidusest, probleeme on ümberõppega. Mis nõu meile annaksite?

Rohkem haridust. See ei saa midagi halba teha. Meie olime Põhja-Carolinas Eestiga sarnases olukorras, kus pidime oma majanduse struktuuri muutma – küsimus ei olnud mitte ainult kõrgtehnoloogias, vaid ka näiteks finantsteenustes. Alustasime üleosariigilist haridusreformi, kus kõigil oli ligipääs community college’itele (avalik-õiguslik kõrgkool, kus toimub reeglina rakenduslik keskkoolijärge kaheaastane õpe – L. P.). Meie osariigis on neid 57 ja me tahame, et kõigil oleks võimalus saada haridust. Selline mudel oleks ka Eestis rakendatav.

Eestlased peavad nende jaoks, kes tahavad siin äri üles ehitada, olema haritud töötajaskond. Ainult siis otsustavad ettevõtted Põhja-Euroopa müügi või tootmise siia tuua.

Kuid Eestist ei kasva välja kuigi palju Ühendriikidesse eksportijaid. On vaid mõned näited, nagu Estonia klaverivabrik…

Jah, ma just saatsin Estonia klaverite reklaami Condoleezza Rice’ile – ta on kontsertpianist – lootes, et ta ostab ühe.

•• Kõik jälgivad pingsalt maailmamajandust. Kas seal on varsti positiivset pööret loota?

Rasked ajad on tulemas, kuid ka pööre tuleb järsem, kui oodatakse. Me ei tea, kas räägime kuudest või aastatest, kuid mõnda aega saavad olud olema keerulised.

•• Paljud maailma riigid räägivad abipakettidest oma ettevõtetele, USA on finantstööstust päästma asunud. Kas tõesti on meil vaja valitsuse sekkumist turumajandusse?

Jah, on küll ja valitsused teavad, mida nendes riikides on vaja. Ameeriklased õppisid ju Inglismaalt, kus Gordon Brown ostis riigile osalusi pankades. Teised riigid on leidnud omi lahendusi. See on vajalik valitsuse sekkumine.

•• Kuid Eestil on lootust?

Eestil on palju lootust. Väga palju lootust.

•• Te reisisite palju Nõukogude Liidus 1960-ndate aastate algul. Kas midagi meenutab seda aega?

1961 reisisin kogu Nõukogude Liidus – Thbilisis, Stalingradis, Jaltas, Sotšis, Kiievis, Leningradis. Pidasin siis päevikut ja eile seda pakkides lugesin veidi.

See on uskumatu. Paljud asjad ei ole muutunud. Ma olin tänupüha ajal (novembri lõpus – L. P.) Venemaal. Hämmeldusin, et minu nägemus Moskvast ja reaalsus ei olnud selle aja jooksul palju muutunud.

•• Kuidas sattus Ameerika keskkooliõpilane 1961. aastal Nõukogude Liitu?

See on president Kennedy süü. Ma õppisin Connecticutis Choate’i internaatkoolis, kus temagi oli käinud. Vene ajaloo õpetaja teatas ühel päeval, et Kennedy on helistanud: ta oli kohtunud Hruštšoviga ja nad üritavad kahte riiki õpilasvahetuste kaudu lähendada. Küsiti, kes tahab minna. Ma tõstsin käe ja ühena kaheksast poisist tulin aastaks Nõukogude Liitu.

Uskumatu, et 48 aasta hiljem loen Eestis oma selle aja päevikut. See aasta muutis mu elu. Ma olin just ühe teise saadikukoha ära öelnud – see ei huvitanud mind – kui Valge Maja uuris, kas ma ta­han Eestisse tulla. See oli intrigeeriv just seetõttu, et olin teismelisena siin maailmanurgas reisinud ja nii said ajaloo otsad kokku.

Ka öö, kui Tallinnas lennukilt maha astusime, muutis meie elu – see muutis Eestis paljude elu. See muutis ka maailma. On suur kompliment, et nüüd on NATO otsustanud küberkaitsekeskuse siia tuua.  

•• Paljud usuvad, et diplomaatia on tõsine asi, mida ei peaks meelelahutusega siduma. Paar aastat tagasi osales tollane Rootsi suursaadik Dag Hartelius telesaates „Tantsud tähtedega”...

Minu abikaasa küpsetas talle saatesse viimiseks lausa koogi. Meelelahutus on üks osa ini­mene olemisest ja me kõik tahame emotsioone tunda. Kui oled liiga range ja reserveeritud, jääd ilma sellest, mida mina oma töös õige rohkem naudin – inimestest.

•• Lisaks kahe aasta tagustele aprillisündmustele, mis teid Eestis kõige rohkem üllatas?

Inimeste sõbralikkus. Meid hoiatati, et eestlased on reserveeritud. Meie ei ole seda kindlasti, oleme otsekohesed kõnelejad ja meile meeldib naerda. Eesti inimesi tundma õppides leidsime, et nemad on samasugused.

Teil on Tallinna vanalinn, mida võtate pea iseenesestmõistetavana. Me olime küll Tallinna ajalooga tuttavad, kuid vanalinn oli vapustav üllatus.

Olen palju rääkinud Eesti maine kujundamisest maailmas. See võib tunduda raske, kuid Eesti ajalugu ja viimase aja saavutused aitavad teid reklaamida. Nüüd tuleb panna rahvusvahelised ettevõtted oma Põhja-Euroopa tegevust siia rohkem tooma, siis tekib hea maine ja töökohtade loomise positiivne lumepalliefekt.

Eluloolist

Dave Phillips

•• USA välisminister Condoleezza Rice vannutas Dave Phillipsi USA suur­saa­­dikuks Eestis 16. aprillil 2007 ning ta saabus Eestisse  pronksiööl.

•• Phillipsi teenistusaeg lõppes 16. jaanuaril seoses  Ühendriikide presidendi vahetumisega.

•• Gümnaasiumiõpilasena oli suursaadik Phillips vahetusõpilane Moskva riiklikus ülikoolis.

•• Ta on tegutsenud ettevõtjana ning riigiametnikuna Põhja-Carolinas, olnud osariigi kaubandusminister.