Eestlane otsib spunki

Kolme ja poole Eestis elatud aasta jooksul ärkasin alati hommikul Eesti hümni helide saatel. Minu koju lihtsalt kostus riigilipu heiskamise tseremoonia Toompeal. Kadestasin põhjanaabreid eestlasi, et teil on nii ilus tava päeva alustada. Nüüd aga vaidlete selle üle, kas muuta sinismustvalge trikoloor ristilipuks, hakata Estonia asemel Estlandi kasutama, võtta endale uus ja soomlastest erinev hümn ning otsite muudkui oma märki, Nokiat jms.

Mida arvab lätlane? Tavaline lätlane ütleks: ahh, jälle need eestlased!, ja räägiks järjekordse anekdoodi jonnakast ja ülbest naaberrahvast. Tunnen eestlasi tavalätlasest veidi rohkem ja vastaksin: miks ka mitte, proovige! Olles ise pärit väikesest riigist ja rahvast, tean väga hästi rahvussümbolite tähtsust ja sügavust. Ja jõudu. Aga kes on öelnud, et neid ei tohi muuta ja parandada? Need sümbolid on inimeste enda loodud, mitte Jumala antud.

Eesti on saatusekaaslaste seas olnud ikka esimeste seas ja teistele eeskujuks. Vähemalt nii tundub siin Baltikumis. Kui teil läheb riigi- ja rahvussümboolika muutmisega hästi, eks teeme siis teile järele. Ei oleks see ju sugugi ka esimene kord. Ja kelle vigadest siis veel õppida kui mitte naabri! Aga kristalselt aus olles: ega lätlaste suhtumises midagi sellest muutu, kui hakkate end rahvusvahelises suhtluses Estlandina nimetama, meie kutsume teid niikuinii omamoodi – Igaunijaks.

Aga ega sellepärast teie riigibrändindus veel läbi kukkunud pole. Kuid see eeldab suurt ja rasket tööd, mille vajalikkust võib oma riigi kodanikele olla raskemgi seletada. Sama moodi nagu Eesti edu mujal maailmas ei leia mitte alati kodus uhkusetundel vastuvõttu, vaid kriitikat. Kõike seda peate arvestama.

Kui ma võrdlen lätlasi ja eestlasi, torkab silma üks suur erinevus. Eestlased ei tee alati asju mitte asja enda pärast, vaid arvestades, kuidas see mõjub (riigi) mainele. Selle varjus jääb tihti tähelepanuta, kas asja välimus kajastab tegelikult ka selle sisu. Lätlased teevad aga teisiti – nad mõtlevad kaua, arutavad, siis teevad asja ära, aga reeglina jätavad tehtud töö riiulile välja panemata ehk reklaamimata.

Kumb rahvas on võitja? Tuleb tunnistada, et enamasti töötab eestlaste taktika. Märgatakse ikka esimest ja uudset. Ja seetõttu on lätlased enamasti kaotajad. Eestlased on teinud endale selgeks tänase infoühiskonna tõsiasja, et sa oled olemas, kui sa oled meedias, ja vastupidi. See ei pruugi olla paljudele vastuvõetav, kuid on siiski tänapäeva karm reaalsus.

Tulles nüüd tagasi ettepanekute juurde vahetada riigi lippu ja nime, on ka see taas selle väite ere kinnitus. Ma ei räägi suurest meediakärast Eestis, mis ilmselt varjutas nii mõnegi teise olulisema sündmuse Eestis, ka teie naaberriikide press on sellele tähelepanu pööranud. Ja jälle räägitakse Eestist, mitte Lätist või Leedust.

Kuigi ma ise usun, et nii Eerik-Niiles Krossi kui Kaarel Tarandi ettepanekute mõtteks võis olla novaatorlike ideede väljakäimise kaudu vanade sümbolite väärtustamine – 1990-ndate keskel paljud eestlased ju lausa häbenesid oma rahvussümboolikat ja eelmise kümnendi lõpu ühtsust. Järgenenud aruteludes leiti, et oma riigi lipp ja nimi on olulised, mida kinnitab ka siinsamas artikli kohal olevast graafikust peegelduv rahva hoiak.

mõistetamatud otsingud. Olen huviga jälginud arutelusid Eestist kui Põhjamaast või Jõulumaast nagu kirjutas Toomas Hendrik Ilves kunagi säravas essees Eesti Ekspressis. Ausalt öeldes, mind need võrdlused ja püüdlused ei sega, küll aga on paljud lätlased veidi kurjad. Neile tundub, et eestlased on ülbed, tahtes end lahti raiuda ühisest Baltikumi lähiminevikust ja asetada end iga hinna eest Põhjalasse. Mulle tundub, et selle põhjus on suur erinevus lätlaste ja eestlaste mõtteviisis.

Sest vaadake, meie, lätlased oleme keskel. Eesti ja Leedu vahel, Läänemere (läti keeles Baltijas jura) kaldal. Piltlikult öeldes tunneme ühe käega leedulasi ja teisega eestlasi. Lätis on võrdselt katoliiklasi ja luterlasi. Me pärineme nii soome-ugri kui balti hõimudest. Oleme keskel ja oleme Euroopas. See on olnud lätlastele selge juba kaua aega, mistõttu puudub meil ka vajadus otsida oma kohta kontinendi kesk- või põhjaosas. Ja selletõttu ei saa me väga hästi aru ka meie naabrite, eriti eestlaste otsingutest. See on nagu Pipi, kes otsis spunki.

Aga kui vaadata kohaotsinguid vaid heaoluühiskonna vaatevinklist, siis vaevalt oleks ka lätlastel midagi selle vastu, et juba homme hommikusöögiks elatustasemelt Põhjamaaks saada. Kui ainult riigi nime, lipu, hümni või vapi vahetamisest selleks piisaks, siis poleks vaja viivitada ega oodata. Aga enne tuleks vist põhjanaabritelt (sedapuhku soomlastelt-rootslastelt) küsida, kas nad on valmis teid (meid) oma jõukasse seltskonda võtma.

Samal teemal:

• Eerik-Niiles Kross “Estland,

Estland über alles”, EPL 12.11.2001

• Wally Olins ”Mis on riigi hind”,

EPL 23.11.2001

• Kaarel Tarand “Lippude

vahetusel”, EPL 3.12.2001

• Enn Soosaar “Estland – ei,

ristilipp – jah”, EPL 5.12.2001

• Matti Posio “Eestlased, ärge muutke oma lippu, hümni ega

nime”, EPL 14.12.2001