Eestlane Prantsusmaa pealinnas: Appi! Päästke Pariis!
Me ei usu enam valituid ega ilmaprognoose. Paadid, kummikud, usk iseendasse ning solidaarsus on ainsad jõud, mis täna suure Piafi sünnilinna elanikele annavad jõudu, et vaadata homsesse. Lõppude lõpuks algab ju ometi suvi. Pariisi algav nädalavahetus on täis tasuta kvartalipidusid, jätkuvaid demonstratsioone tööjõureformi vastu. Samas olles valmis vastu võtma sadu tuhandeid jalgpallihulle 10.juunil algavaks EM-iks.
Selle kõige juures prantslane oma stoilises olekus vaid naeratab, kuigi turisti jaoks on tänane Pariis müsteerium. Linna külaline ei tea, miks peab bussi ootama 48 minutit või miks metroopeatus on suletud. Esimesel juhul streigivad transporditöölised; teisal on südalinna metroopeatused Châtelet ning Pont Neuf valgete patjadega kaetud. Vesi on kõikjal ja seda on vaja inimjõududega ohjata.
Must ja räpane vesi, millest leiad lagunenud paatide laaste või ida-eurooplaste poolt paljaks röövitud turistide rahakotte. Veetase Seine´l on tõusnud 0,7 meetrit. Seal, kus kaks päeva tagasi oli kõnnitee, asub täna ookean. Sellest restoranist, kus möödunud nädalal õhtust sõin, näen täna vaid uppuvat terassi, kuigi just mööda seda jalutasin reede õhtul ööklubisse, mis asub kuldse Aleksander III silla all. Nüüd on neist ainult mälestus. Kõik on hävinenud.
Tahaks hüüda: "Päästke Pariis - meie paradiis!"
Varem hoidsime seda kõike oma kätel, kuid tänaseks pole paradiisist kuigi palju enam alles. Seal, kus on kõnnitee ja peaks kohe-kohe avatama rand, võimutseb vesi. Kõikjal on filmivad ja fotografeerivad inimesed. Ajakirjanikud kaameratega istuvad filmimiste vaheajal tänavasillutisel, süües võileibu. Kõik ootavad midagi, kuigi keegi ei suuda seletada, mida. Tundub, justkui elu oleks kadunud ja me poleks seda näinud. Nutta tahaks! Ja karjuda...
Meil on selleks võimalus. Sajad tuhanded inimesed kogunevad igal nädalal võitlemaks ebaõigluse vastu. 1941.aasta okupatsiooni tingimustes, mil Töörahvapühal lehvitati kõikjal maailmas punalippe, asendati see Prantsusmaal piibelehtedega, olles otsekui tõestuseks, et prantslastele on emapiimaga kaasa antud loomupärane mässumeelsus. Me teeme kõike teisiti, et kõigil oleks parem!
Ometi tundub täna meile, et oleme taas sunniviisiliselt kellegi alluvuses. Tumedate ja äikesepilvede vastu inimjõud ei saa, kuid poliitikutele näitame keskmist sõrme.
Värske uuringu kohaselt leiavad seitse vastanut kümnest, et klassivõitlus on taaskord Prantsusmaal reaalsus, kus ametiühingud ja valitsus on asunud vastasleeridesse tööreformide tõttu. Ametnikud, eesotsas Tööminister Myriam El Khomri´ga loodavad, et reformid toovad veidi rohkem paindlikkust jäika tööjõuturgu. Valitsuse hinnangul julgustab seadusemuudatus ettevõtjaid uuesti inimesi palkama. Uus seadus, mille kohalikud on naeruvääristavalt nimetanud "El Khomri õiguseks," vähendab sotsialistide sõnul tasusid, mida ettevõtted hetkeseisuga töölepingu lõppedes endistele töötajatele maksma peavad. Tegelikult tähendavad seadusemuudatused aga seda, et inimesi on väga lihtne vallandada, mis omakorda ei tähenda, et tekiks juurde uusi töökohti. Inimesi sunnitakse lihtsalt ületundidele. Näiteks mina ja miljonid prantslased ei külasta Franprix kaupluseketti sel lihtsal põhjusel, et see on avatud ka pühadel, kuid töötajatele topelttasu ei maksta.
Täna küsib prantslane: "Kas sina, riik meid ka kuuled või jäävad sinu kõrvad kurdiks ja silmad pimedaks nende sadade tuhandete inimeste ees, kes üle riigi võitlevad õiguse eest jääda Inimeseks? Jääda töörahvaks, keda taga ei kiusata? Kas sa oled valmis loobuma tööõiguse reformist?"
Vihmakeep seljas ja kummikud jalas koguneme juba sel pühapäeval taaskord, et võidelda lolluse vastu. Pole siis mingi ime, et endine ja varem erakordselt ebapopulaarne peaminister Alain Juppe on tõusnud presidendirallis absoluutseks liidriks. Juppet toetab 35%, Marine Le Pen´i 28% ja härra Hollande vaid 14% hääleõiguslikest prantslastest vähem kui kaksteist kuud enne saabuvaid valimisi.
Võimalik, et sotsialistid ja alati naerusuine, prantslaste jaoks seksikas peaminister Manuel Valls, kes täna käib mööda katastroofipiirkondi, kallistades lapsi ja memmesid, suudavad taas rahva armastuse võita, kuid selleks on vaja astuda üks lihtne samm - minna tagasi. Asuda uuele debatile inimestega. Täna arutelu puudub. Eksisteerivad vaid politseijõud, gaasipilved ning selle kõige keskel on kümned tuhanded inimesed.
Naised ja mehed kodudes ning töökohtadel. Kui sul ikka on tööd, sest 10% rahvastikust, sh 25% noortest on töötud. Kokku 3,6 miljonit töötut!
Lisaks üle neljakümne tuhande registreeritud kodutu Prantsusmaal, kellest 50% elavad Pariisis. Linnas, mida imetleb terve maailm, kuid siia jõudes lausub eestlasest turist, keda eile õhtul Musée du Louvre´i juures kohtasin: "Ongi kõik. Näed ära Mona Lisa ja Eiffeli ja ongi Pariis nähtud."
Ei ole! Pariis ja prantslased on hoopis kusagil mujal. Kui sa tahad tõelist Pariisi näha, siis ära külasta vaid Quartier Latin´e. Võta rong, sõites ehtsasse Pariisi. Liigu sinna, kus asuvad väikesed kohvikud ja armsad butiigid. Tiirle seal, kus tänavatel ei kerja rumeenlased, vaid elavad tänavakunstnikud. Külastama pead kindlasti 13, 14, 15. linnaosa ja ära jäta vahele Belleville!
Linna Seine kaldal, mis pakub üllatusi isegi kohalikele, sest me ei tea, mis edasi saab... Me ei karda, kuid kolm kuud lõputut vihma on jätnud jälje. Tuhanded ärid on hävinud. Kümneid tuhandeid inimesi on evakueeritud. Need inimesed elavad täna koolimajade võimlates, kõrvaklapid peas, sülearvuti silme ees, et teada saada, mida toob homne päev... Ometi võime kindlad olla, et riik ei hülga meid, olgu võimul, kes tahes. Riik taastab sinu kodu, annab sulle raha, tasuta tervishoiuteenused ja ravimid. Riik ise tuleb ja pakub. Riik maksab isegi sinu puhkuse eest. See on sotsialistlik paradiis. Lihtsalt - päästke Pariis!
